“Olles Pärnu poiss, on Pärnu loomulikult koduna hingelähedane, aga ma ei saa mainimata jätta Saaremaad. Meri annab mulle alati energiat. Võin öelda lausa, et iga kord praami pealt maha sõites jääb teatud osa muredest seljataha. Seal on lihtsalt nii hea vibe, kõik on olemas. Ja kui töö ka veel Saaremaale viib, siis on eriti fantastiline, püüan alati võimaluse korral seal olemist pikendada — näiteks kui reedel on kontsert, olen alati vähemalt pühapäevani. Eesti loodus on üldse välismaaga võrreldes tohutult eriline — olin näiteks hiljuti 2 kuud Phuketil ja kui koju jõudsin, tajusin, kuidas siinne õhk on nii palju värskem. Eriti suvel!” kirjeldab ta.

Kristjani lapsepõlvemälestused keerlevad kõik Pärnu ümber, kuna sinna on koodunud nii tema vanemate kui vanavanemate elamised, ent meeldejäävaimaks suvemälestuseks peab laulja hoopis mängufilmi “Magnus” võtteid (Kadri Kõusaare režissööridebüüt 2007.aastal toim.). “Need toimusid Hiiumaa kõige läänepoolsemas otsas, kus on üks selline väiksemapoolne pankrannik. Ja meie telkisime selle ääre peal. Eriti öösel oli see täiesti maagiline — oled telgiga otsekui maailma äärel, su ees laiub Läänemeri ja näha võib ka kruiisilaevu pimeduses säramas, mis Tallinn-Stockholmi vahet sõitsid. See reis on mulle niivõrd võimsalt meelde jäänud, et esiteks plaanin ise kindlasti seda telkimist korrata ja soovitan seda ka kõigile teistele,” meenutab ta.

Kuigi Kristjani elus mängivad trenn ja tervislik toitumine väga olulist rolli, siis mingiks eriliseks gurmaaniks ta ennast ei pea. Pigem on olulisteks märksõnadeks värskus ja ise kasvatamine ja kust mujalt säärast head-paremat suvist kraami saab kui mitte vanaema aiast. “Pole midagi paremat kui suvehommikul võtta kasvuhoonest oma käega värske tomat ja kõik muu, mis sinna juurde kuulub ja teha sellest värske hommikusöök — see on minu supertoit. Ja ma võin tervislikust eluviisist hoolimata täitsa vabalt tunnistada, et värske maasikamoos ja juustukook on minu nõrkusteks. Ja muidugi mahlad — värskelt pressitud õunamahl, loomulikult samuti oma aiast,” tunnistab ta.

Ühe asjaga on Kristjanil aga küll Eesti suve puhul erakordselt vedanud — ta nimelt jumaldab vihmast ilma. Ning kuna viimasel ajal on ta üha rohkem hakanud huvituma fotograafiast, siis eriliseks lemmikuks on looduse stiihia, äikese ja tormide jäädvustamine “Minuga on jah hästi pull asi see, et kui ärkan ja toa aknad on lahti ja õues sajab, siis on see kõige kordaläinum hommik üldse. See on kuidagi nii värskendav, kui suurema sooja ja leitsaku vahele tuleb üks selline päev, kui kuuled vihmakrabinat ja tunned värsket õhku, see on justkui teraapia. Loomulikult pole tore, kui terve suvi sajab, aga ma tõesti armastan vihma. Ja veel üks asi selle puhul on see, et vihm paneb mind tööle. Kui päike paistab, siis üldse ei tahaks toas olla, aga vihmane ilm soosib töö tegemist,” kinnitab ta.