Ründaja ema: hetkeks olen kindel, et nad on eksinud. Minu pojal ei ole ometi midagi tegemist sellega, mis praegu toimub. Minu poeg on väike laps
„Ma armastan neid.” Ma ei ole kindel, kas ütlen seda politseile või iseendale. Ma ei ole kindel, kas ütlengi seda või ainult kujutlen, aga kusagil need sõnad on, ja neile järele tõuseb veel sõnu, sõnauputus. Ma armastan oma lapsi rohkem kui kedagi teist. Ma ei olnud alati hea ema. Ei tea, kas olen kunagi olnud eriti hea. Kas on võimalik olla vahepeal hea ja vahepeal halb? Kui oled küllalt halb, siis kas see tühistab kõik hea?
Sõnad lähevad katki. Mina lähen katki. Meespolitseinik toob mulle klaasi vett ja naine pigistab mul kätt. Tema käsi on soe ja kuiv, lakkimata küüned, vasakul käeseljal valge pigmendiplekk, nimetus sõrmes valgest kullast sõrmus.
Naine on minuvanune või natuke noorem. Tema vahetus saab ükskord otsa. Pärast seda õhtut läheb tema elu edasi, ta võib alles jätta oma sõbrad ja unelmad ja selle, mis teda huvitab, valida, kas peab jõulusid välismaal või kutsub lapsed koju lõunale, ta võib käia kontsertidel ja teatris, minna pensionile ja öelda, et elab parimat aega oma elus.
„Neli inimest on haavatud,” ütleb ta. „Nad viidi haiglasse. Nende seisund on kriitiline. Praegu on olukord rahulik.” Noogutan, nagu noogutasin koolis, kui õpetaja rääkis Aslakist häält tasandades, noogutan niisamuti nagu noogutasin nõuandlas ja lastepsühhiaatri juures, olen valmis vastu võtma kõik, mis on tulemas.
„Loodame, et saame teilt teie poja kohta informatsiooni, millest on olukorra lahendamisel abi,” ütleb politseinik.
Hetkeks olen kindel, et nad on eksinud. Minu pojal ei ole ometi midagi tegemist sellega, mis praegu toimub. Minu poeg on väike laps. Minu poeg on laps, mõtlen, ja raudne rusikas pigistab mu südame ja kopsud kondiseks palliks. Minu poeg on alles laps!
Minu poeg istub vankris, mängulennuk käes, ja naeratab kõigele, mida näeb. Tal on pehmed randmed ja lohud põlvedes ja ta võib istuda tükk aega vaikselt, kulm kortsus ja alahuul torus. Talle meeldivad rongid, traktorid ja printsessikleidid ja ta tahab muinasjutte lugedes kontrollida, kes on hea ja kes rumal. Ta laulab puhtalt, aga ei löö jalgpallis väravaid, muusikat kuuldes hakkab ta tantsima. Ta tahab suureks kasvades saada kitarristiks ja kosmonaudiks, käib päevakoduga kirikus ja teatab ühel õhtul, et usub jumalat. Ta tahab alati koos suure õega mängida ja saab seda teha vaid harva, mõnikord ta ei taha, kuigi õde kutsub. Ta naeratab kõigile ja kõik armastavad teda sellepärast. Ta oskab panna varba suhu ja puristab huultega. Ta valib oma kolmandaks sünnipäevaks krõpse ja õpib poekassas r-tähte ütlema. Ta helistab mulle kaubanduskeskuse vetsust Eeriku telefoniga, istub poti peal ja ütleb: „Kkkrrrõpps, kkkrrrõpps, ema, ma oskan ärr öelda!“ Ja mina naeran ja palun, et ta seda uuesti ütleks, krõps kargas keldrist, kurk korjas krõpsu korvi, koer krõmpsutas kurki.
