Ka mind ootab ees paari nädala pärast üks suvine pulmakülastus. Elukaaslase sõbra pulm. Kui varasemalt olen ma tundnud rõõmu nii enda kui ka mehe sõprade abiellumise üle, siis seekordne pulm on minu jaoks kergelt öeldes vastik. Ma tunnen iga päevaga üha rohkem, et ma ei soovi sellest osa võtta, kuid elukaaslase jaoks on oluline, et ma temaga koos seal osaleksin. Seletan siis miks mul selline vastikustunne sellega seoses on.

Mõnda aega tagasi lahvatas justkui pomm meie väikeses külas, kui tuli avalikuks ühe perekonna meespoole pikaajaline salaelu. Nimelt oli mees kogu nende kooselu ajal samaaegselt koos ka teise naisega. Eks jutte ja kahtlustusi sellel teemal oli varasemaltki, kuid nüüd on asi üsna kindlate tõendite ja ülestunnistustega kinnitust leidnud.

Ei läinud palju aega mööda, kui paarike õnnelikke nägusi tehes pulmakutseid laiali jagas. Väikesele kogukonnale kohaselt läksid kohe ka liikvele jututeemad. Küll naise poolt väljapressitud abielu, küll mehepoolne armukese pidamise heastamine. Jutte jagub tänase päevani, kuna pulmalaenu eest peetakse maha suured pulmad. Sellest peost ei taha ju keegi ilma jääda.

Kas tõesti püütakse oma lähedasi ja sõpru panna uskuma, et nende suhe on pärast sellist draamat õnnelik?

Vaadates pruudi tüdrukuteõhtu pilte näen ma seal ainult teeseldud õnne. Ja ma mõtlen, millist alandust on see naine pidanud mehe poolt taluma.

Ma tean, et mina ei suudaks iialgi sellist petmist andestada isegi, kui meid seovad lapsed. Veel vähem abielluda ja sellest päevast rõõmu tunda.

Mis aga mind antud loo puhul häirib on see, mismoodi inimesed suhtuvad abiellu. Minu jaoks on abielu püha ja puhas. Minu jaoks tähendab abielu tõelist armastust, austust, hoolivust ja truudust. Ja selles suhtes ma seda kahjuks ei näe.

Minu silmis on nende tegu kui sülitamine abielu tähendusele. Kas tõesti on tänapäeval arusaam abielust, kui vahendist heastada oma truudusetust ja petmist? Kas tõesti lahendab abielu aastaid kestnud probleemid?

Mul on vastik mõelda, et nii ilusat sündmust katavad mustad pilved.