Samasse aga jääb ka talvine pööripäev, päikese surmapäev. Sest sellest päevast alates pugenud päike kolmeks päevaks pessa, et kohe pärast jõulu uuesti sündida ja kukesammu võrra kiiremalt jaani poole astuda. Samas võib see ütlus tähendada ka päevade pikenema hakkamist ja valguse võitu pimeduse üle, kirjutab Mall Hiiemäe “Eesti rahvakalendris”.

Musta-Tooma väljaajamine on enam keskendunud riituslikule mustuse, lohakuse, räpasuse ja laiskuse eemaleviimisele ning usundilise sisu taandudes lihtsalt elamukoristamisele. Piirkonniti on väheseid teateid Tahma-Toomaks nimetatava õlg- või kaltsunuku valmistamisest ja teise peresse viimisest toomapäeval.

Toomapäevast hakkas kehtima muude tööde keeld peale pühadeks ettevalmistamise. Rõhutatud on kõigi pöörlemisega seotud tööde, näiteks ketruse ning jahvatamise keeldu. Mõnel pool peeti soovitavaks pesupesemist kui suurpuhastuse juurde kuuluvat toimetust, ent pesu ei tohtinud ööseks välja jääda.

Küllusliku pühadelaua ettevalmistused kestsid jõululaupäevani, selle kohta öeldi, et naise kaasavara peab vastu ainult toomapäevast jõuluni.

Veel on toomapäevast alates kolmel päeval enne jõulupühi üksikult või grupina perest peresse käinud jõulutoomad ehk toomad. Need on valges rõivas meesterahvad, nimetatud on punast vööd ja näokatet.

Toomapäeva nimetatakse ka veel toomas. Kaasa on aidanud uskumus, et jõuluajaks peab kõik võõrad asjad, laenud jms tagastama, võlad ära tooma.

Vanad inimesed ütlesid, et kui toomapäev tuiskab, siis tuiskab talve läbi.