Rikas rase — nõme ülbik?
Mina ei saa sellest aru, kuidas suur hulk rasedaid äkki peast kommunistideks lähevad. Et kõigile võrdselt, see tähendab vaeselt.
Kuni naine ei ole veel rase, käib tööl, teenib oma keskmist palka, kas ta siis ka vihkab teist naist enda kõrval, kes saab temast suuremat palka, elab paremas majas ja sõidab kallima autoga? Nii otsesõnu ei vihka ju. Ei sõima päevad läbi, et no on ülbe rikkur ja nõmetis.
Aga raseduse tabades hakkab millegipärast osadele naistele tunduma, et kõik naised peavad võrdsed olema. Sest valus on ju kõigil, ja süda paha, ja hirm lapse pärast, ja imetamise vaevad…
Ei, muidugi, igasuguseid kadedaid tänitajaid foorumites ei pea üldsegi tähele panema ega laskma oma tujul sellest rikneda. Aga ma ei saa sellest vihkamisest aru. Sellest metsikust tänitajate karjast, kes leiavad uutel poppidel lapsevankritel sada häda olema, ja manavad uusi poeriideid kandvatele beebidele nahaärritust ja allergiaid kaela, kes tõestavad ihust ja hingest, et ka võõra ämmaemandaga sünnitades sünnib su laps niikuinii ja ega sul sellest vähem valus ei ole.
Miks see, kui keegi on suutnud oma karjääri ja lapsesaamist nii ilusti planeerida, et jaksab last muretult üleval pidada, mitte vireleda ots-otsaga kokkutulemise äärel, on hukkamõistu väärt?
Ühest küljest ju kogu aeg räägitakse, et lapsi tuleb saada siis, kui nendeks valmis ollakse ja jaksatakse ka lapsele midagi pakkuda. Miks siis need, kes tõesti selle järgi käituvad, hukka mõistetakse?
Mina olen olnud nii second-hand lapsevanem kui see nö rikkur. Esimese lapse sain noorelt, töökohtagi veel polnud erilist. Nii oligi meil kuskilt „küla pealt” kokku otsitud lapsevoodi, natuke väljaveninud ja kahvatud ja topilised second-hand beebiriided ja odav poola vanker, mis ei tahtnud kuidagi otse joosta, vaid raam kiskus kogu aeg vasakule ära, lagunes tükkideks ja pleekis inetuks.
Ja sünnitasin ka toona, muide Tartus Toomemäel ühes kõige stiilipuhtaga, mida kurikuulsalt Tartu sünnitusmajalt 90ndate alguses oli oodata.
Teise lapse sain kõvasti hiljem — nii et esimese lapse asjugi polnud enam alles. Olin eluga edasi läinud, dekreedirahasid ei pidanud ära maksma jooksvateks võlgadeks ega muud säärast. Ma ostsin hea meelega lapsele ilusaid, värskeid, väljavenimata sipukaid, mu oma magamistoaga sobiva beebivoodi. Ja vankri — ühe neist kolmerattalistest, millel miskipärast nii palju kurje vaenlasi on. Et see ei laguneks, ei kisuks viltu, tal oleks võimalikult palju funktsioone. Jah, olen rahul. (Lapsega olen ka rahul, kui keegi tahaks mind nüüd asjastunud maailmapildis süüdistada. Lihtsalt et praegu on meil teemaks asjad.)
Kuna ma olin Toomel saanud sada kraadi mõnitusi, valisin teistkordseks sünnituseks tasulise erahaigla. Ma sain sinna helistada ja nõu küsida nii enne sünnitust kui pärast, kui vastsündinuga muresid oli, mind ja lapse seisundit mäletati ja ma ei pidanud kõike jälle otsast seletama hakkama.
Mul oli ilus vaadata oma ilusat last kenades riietes, oli hea jalutada ja lükata hästi veerevat sooja vankrit üle lumehangede, see ei tekitanud lisastressi niigi stressirohkes beebiemme argipäevas.
Ma ise usun, et mõlemal korral olin ma hea emme. Tegin, mis suutsin, et lapsel oleks hea. Ainult et teisel korral sain juba mahti ka iseenda peale mõelda — et ka minul oleks hea.
Miks need lapseootajad, kes iseenda raha-asjadega hästi hakkama saavad, et tänita teisi, et mis te soetate kasutatud lapsevankreid ja kantud riideid, mine tea, missugune haige laps neid enne kandnud on? Või ei kutsu üles kindlasti ostma tuliuusi asju? Või üleüldse planeerima oma raha paremini, et jätkuks ka heade asjade jaoks?
Ikkagi tõsi on see anekdoot eri rahvastest, kes kõik üheskoos põrgukatlas keevad, ja juudid pääsevad, sest kui üks jõuab üle ääre ronida, aitab ta teised kaasa. Aga eestlased jäävadki katlasse, sest kui üks püüabki kõrgemale ronida, kisuvad teised ta kohe alla tagasi.
