Rootsi laud - ahnuse mõõdupuu

Puhkuste aeg peaks teoreetiliselt probleemidest vaba olema, eriti kui kodust kaugele sõidetud ning kohapealne toitlustamine reisi hinna sisse kalkuleeritud. Ometi kummitab just seda laadi rännumehi üks ning küllaltki tõsine mure - kuidas rootsi lauas süües inimlikkust säilitada.

Apluse võimu all

"Veel vaid üks tükike tee peale kaasa," sõnab puhkaja enesele ning seisatab lõputuna näiva rootsi laua ees, millel on mäed ning luhad täiesti tasuta kulinaarseid shedöövreid - valituid ning lihtsalt isuäratavaid toite ilma igasuguse valveta. Ning kõige vastutusrikkamal hetkel ei jätku kõhus enam kohta. "Pole midagi," lohutab laua ääres seisja ennast, "kohe leiame reserve - tükike linnuliha, maasikatort - seda pole ju palju. Veel võiks proovida mõned suitsuvorstikesed, paar oliivi ning veel see saiake seal. Loomulikult veidi puuviljasalatit ning tassike kohvi! Enam ei suuda tõepoolest."

Kas johtub see jõuetust aplusest või piiratud füsioloogilise nõudmise ning piiramatu pakkumise vahelisest konfliktist, kuid pähe ilmuvad kurjad mõtted: "See rootsi laud on inimeste üle irvitamine. Kuidas nad ise uksest sisse mahuvad sellise toitumisrezhiimi ning toidule häbitult vaba ligipääsu juures?" Nagu võis täheldada, ei tekkinud sellise laua juures ühtegi kainestavat mõtet ei oma isikliku figuuri, kalorite ega shlakkide peale. See ongi rootsi laua üks kõige ohtlikum iseärasus - ta allutab inimese endale.

Ülim ahnus

Miks siis muutuvad inimese toitumistavad, kui toitu on palju ning see ei maksa midagi (õigemini selle eest on juba tasutud)?

Tasuta küllus on stressitekitav - see on ebastandardne ning peaaegu anekdootlik. Inimesed, kes on sellisesse stressi langenud ning söövad valikuta kõike, sisendavad enestele: "Ma söön selle ja võtan seda veel, sest kõik on tasuta", "Söön, sest äkki läheb kõht tühjaks", "Võtan veel, see on nii maitsev", "Söön veel, sest ise ma nii hästi teha ei oskaks" jne. Viimasele kohale jääb põhjendus, et kõht on tõepoolest tühi. See on hamstri võimas toiduinstinkt, mis täidab tema põskedetagused kotikesed pilgeni täis ning ähmastab mõistuse - magu aga teatavasti mõelda ei suuda.

Ühes Ameerika kolledzhis viidi läbi järgnev eksperiment - tudengitele pakuti tasuta hommikusööki, kusjuures piiramatus koguses. Selgus, et selliste katsete jooksul söödi ära kaks korda rohkem toitu kui tavaliselt. Äkki olid noored kohutavalt näljased? Seegi pole välistatud, kuid restoranides, kus on rootsi lauad, kaotavad inimesed mõõdutunde mitte nälja pärast, vaid selle tõttu, et kardavad piiranguid ning seda, et ei saa äkki juurde võtta. Siit tulevad ka südantliigutavad salvrättidesse pakkimised, et sööki restoranist välja viia.

Raske on mitte nõustuda psühholoogidega, kes võrdlevad inimeste käitumist tasuta toidu juures loomade omaga: nad tõuklevad, püüavad haarata suuremaid ja mahlasemaid tükke ning seda, mida ei suuda ära süüa, peidavad tagavaraks. Nukker pilt arukast inimesest. Kuid kes siis säärases olukorras arukas suudab olla?

Lõunasöök konkurendiga

Kõik, mis on tasuta ning piiramatus koguses, omab hüpnotiseerivat toimet inimestele, isegi kui see on täiesti kasutu või maitsetu. Anonüümsete võõraste osalemine söögilauas on hoopis hukutav ühendus, mis kutsub esile täitmatu isu ataki ning seda ei suuda peaaegu keegi takistada. Kui sööjat ümbritsevad teised aplad, siis suhtub too neisse kui konkurentidesse, kes võivad "tema oma" ära napsata ning ta asub rohkem ja kiiremini sööma. Uurimised on näidanud, et üksinduses sööb inimene 44% vähem kui seltskonnas.

Rootsi laua reeglid

Restorani peaks tulema hommikul esimeste seas, õhtul aga viimasena. Sellega välditakse närvilist tunglemist laua ääres. Ei pea kartma hilinemist - toidu valik ei muutu ning seda jätkub. Pealegi ei ole õhtusöök isegi jahtunud!

Laua äärde astudes võiks esmalt pilgul lasta üle laua käia, et valida maitsvat toitu ning hinnata oma jõudu.

Pole mõtet korraga kõike proovima hakata. Ka homme on päev.

Tundmatuid toite peaks võtma esialgu vähe, kasvõi sellepärast, et need võivad organismile harjumatuiks osutuda. Eksisteerib oht kattuda allergilise lööbega, või veeta päev ranna ning tualeti vahet tormates.

Taldrik ei pea kuhjaga täis olema. Kui tarvis, võib laua äärde veel mitmeid kordi astuda.

Eelistada võiks puu- ja köögivilju, kala ning mereande. Esiteks on need maitsvad ja kasulikud, teiseks kartulit ja makarone võib ka kodus süüa.

Pole tarvis end kurguni täis süüa, eriti kui pärast hommikusööki on plaanis rand või ekskursioon. Suplus ja päikesevannid pole täiskõhuga kasulikud, bussiekskursioonil aga - kõht pungil täis - võib lihtsalt uinuda ning kõigest huvitavast ilma jääda.

Paanikaks pole põhjust ka siis, kui nähes seda toidumerd, ei suudeta raamidesse jääda. 3-4 päeva pärast vaibub liigsöömine iseenesest.

Kui seda aga ei juhtu, siis jõutakse koju kummiga shortsides või keebis, sest liibuvad püksid ning strech - seelik, millega puhkama sõideti on lihtsalt kitsaks jäänud. Sellele võiks mõelda enne järjekordset rünnakut rootsi lauale.