Täna avaldame kolmanda peatüki:

Osa minu elust

Võti protesteerib veidi lukuaugus, kuid siis alistub mu järjekindlatele liigutustele. Ilmselt pole keegi pikka aega seda ust avanud.

Marta oli jätnud juhised, et notar võib mulle maja võtme anda kohe, kui temaga ühendust võtan. Seda ma loomulikult kirja saamise päeval ka tegin. Kas ma pärandi vastu võtan või mitte, seda on mul veel aega otsustada.

Pea nädal aega olen nüüd toimuva peale mõelda saanud. Reedel toimuvad tantsukoolis vaid lastetrennid, mida annavad tüdrukud, kes mõned aastad tagasi olid ise minu õpilased. Põlvkondade vahetus. Hmm, kolmekümneviieselt ei tahaks küll veel mõelda, et mind hakkavad juba praegu asendama mu õpilased.

Fakt on aga see, et kui tahan, et majas kogu aeg tegevus toimuks ja kõik soovijad trennidesse mahuksid, siis ei jõua ma vaid ise trenne anda. Lauri võtab täna õhtul ise lapsed lasteaiast ning nad lähevad koos mehe sõprade peredega nädalavahetuseks Lõuna-Eestisse.

Tavaliselt käime sellistel üritustel kõik koos, kuid kuna paari nädala pärast on tulemas tantsuvõistlus, tõin linna jäämise ettekäändeks töö. Lastega koosolemise suhtes ei ole mul küll Laurile midagi ette heita. Kui ta töölt vaba on, siis tegeleb mees lastega hea meelega. Seda aega aga lihtsalt pole väga palju.

Nii on mul täna esimene võimalus, kui saaksin mitmeks tunniks ära kaduda, nii et Lauri sellest teada ei saa. Asi pole selles, et tahaksin oma abikaasale valetada, aga … kindlasti oleks tal kogu selle päranduse teema kohta palju küsimusi, kuid praegu ei saa ma ise ka veel asjadest aru.

Lükkan ukse ettevaatlikult lahti. Lämmatanud seisev õhk paiskub mulle vastu, justkui oleks vaid seda oodanudki, et keegi lõpuks selle ukse avaks. Astun paar sammu edasi ja ootamatu nuukse trügib rinnust üles — taburet on täpselt selle koha peal köögi akna all, kus Simoni vanaema Marta alati istus. Alati. Kui ta minuga rääkis või Simonit koju ootas, siis ikka selle koha peal. Kui õhtuti ajalehte luges või meile laua ääres süüa jagas, ikka istus seal taburetil. Eks ta muidugi liikus ringi ka, kuid minu mälestustes istub ta sellel taburetil.

Kus ta nüüd on? Ei, ma ei usu vaime ja tean, et kui Marta mulle pool maja pärandas, siis järelikult on ta minu suhtes positiivne, aga … üksi vanas võõras majas on ikkagi kuidagi kõhe. Jah, see maja on võõras. Aastakümneid tagasi käisin siin pidevalt. Tundus, et see on minu teine kodu. Me olime Simoniga lahutamatud. Kui tal halvasti läks, oli tal alati mu tuge ja olemasolu vaja. Ja mina pakkusin seda, sest olime ju parimad sõbrad. Me toetasime teineteist. Uus nuuksatus trügib minust välja. Me olime parimad sõbrad, kuni … minul teda vaja läks … ja siis ta lihtsalt läks ära.

Kõnnin läbi elutoa Simoni toa poole. Tardun hetkeks, käsi ukselingil, värinad katmas kogu mu keha. Avan vaikselt ukse ja … mälestuste pahvak rullub minust üle. Ma teadsin, et see juhtub. Toetan selja vastu uksepiita, vajun kükitama ja lasen pisaratel voolata …

Üheksanda klassi poole peal kohtusin Simoniga esimest korda ühe tema klassivenna kodusel peol. Olin selleks ajaks väga hea tantsija ning seega kõigile koolis või kellegi kodus toimuvatele pidudele oodatud. Algul olin uhke, et vanemad poisid mind oma üritustele kutsusid. Varsti muutusid need aga tavaliseks ning tüütuks, sest väikses kohas on ühed samad näod ja midagi uut ei juhtu.

Sel peol rääkisin Simoniga esimest korda. Tuli välja, et ta alustas juba õppeaasta alguses meie kooli üheteistkümnendas klassis, aga mina pole teda lihtsalt märganud. Kuna meie väikeses koolis oli niigi vähe õpilasi, siis oli see tegelikult imelik. Simon nimetas mind sel päeval egoistlikuks ja ülbeks. Kuna selleks ajaks olin harjunud eluga, kus kõik mind fännasid, siis selline üleolev käitumine mulle ei sobinud. Ilmselgelt meie suhtlus esimesel korral kaugemale ei jõudnud.

Seejärel aga hakkasime pidevalt kõikjal kohtuma: koolis, tänaval, poes, pidudel. Isegi kui me ei suhelnud, siis nägin, et ta jälgis mind. Mu sõbrad nägid seda samuti ja küsisid minu käest korduvalt, mis mul selle uue poisiga on. Kuna me sel ajal veel isegi ei rääkinud, siis ei saanud ma aru, miks sõbrad nii küsisid.

Mingil hetkel aga hakkasime sujuvalt suhtlema. Simon oli Lõuna-Eestist Pärnu-Jaagupisse kolinud, seega oli ta väljastpoolt tulija ning iga poisi samm kõrgendatud tähelepanu all. Nii pidin veel tihemini vastama küsimusele, et mis meie vahel toimub. Algul ei osanud ma vastata, kuid aja jooksul sain öelda — oleme sõbrad! Kuidagi märkamatult olime tõesti sõpradeks saanud.

Endalegi üllatuseks sain üheksanda klassi lõpukuudel aru, et oleme Simoniga väga lähedased. Tundsin juba iga uue teema puhul, et pean sellest talle rääkima. Ootasin tundide lõppu, et saaks temaga koos kusagile jalutama minna. Neil kohtumistel kuulsin Simoni kirjust minevikust ja sellest, et vanaema juurde kolimine oli tema jaoks põhimõtteliselt viimane võimalus jalad alla saada. Vanemad olid tal ammu lahutanud ning nii ema kui isa uue kodu lähedane kool olid mõlemad Simoni juba välja visanud.

“Nii et mina pingutan koolis, mis võtab vastu neid, kes enam mujal hakkama ei saa?” julgesin Simonit tookord norida.

“Täpselt nii,” naeris poiss mulle vastu. “Kui sul on õppimisega raskusi, tee omad järeldused, mida see sinu kohta ütleb.”

Tol üheksanda klassi lõpetamise kevadel ei saanudki ma aru, kas mul oli Simonist tema mineviku pärast kahju või erutas mind kogu see võõras ja paheline elu, millest ta mulle rääkis. Kuigi varem koosnes mu suhtlusringkond samuti enamasti vanemate klasside õpilastest, siis paar aastat vanem Simon tundus nende kõrval veelgi elukogenum.

Simoni kõrval oli aga alati mõni tüdruksõber. Alati. Vähemalt pidudel. See oli mõnikord üsna veider pilt — Simon hoidis oma tüdrukul käest või ümbert kinni ja samal ajal ajas minuga naerdes juttu. Tüdrukud vaheldusid. Mõnikord olid meie koolist, mõnikord kusagilt mujalt. Ma tegin näo, et see mind ei sega, kuid tegelikult tundsin alati … ma ei teagi, mida ma tundsin. Segadust?

Armukadedust igatahes ju mitte, sest selleks oleks enne armunud pidanud olema. Meie aga olime vaid sõbrad.

Õhtused jalutuskäigud ning Simoni vanaema juures kodus istumised kuulusid aga ainult mulle. Neil õhtutel kuulsin palju Simoni lugusid tema tüdrukutest. Mõnikord olid need naljakad, mõnikord oli tal nõu vaja, tihti aga tegid mulle mingil põhjusel haiget. Aga õnneks said need lood iga kord läbi ja siis rääkisime elust, meie sõprusest, kõigest — kõigest … Kõigest!

Teadsin, et mul pole kunagi sellist sõpra olnud. Tüdrukutega oli lihtsalt hulga keerulisem sõbrustada. Simoniga polnud mingit omavahelist konkurentsi. Näiteks kui ta mõnda mu tantsukava vaatamas käis, kiitis poiss mind hiljem siiralt. Mitte ükski tüdruk ei saaks seda teha, ilma et ennast kohe samal ajal võrdlema hakkaks. Nii sain Simonilt siiraid komplimente sellele, mida kõige rohkem armastan — tantsimine!

Simonist oli märkamatult saanud oluline osa mu elust. Meie mõlema sõbrad ja tuttavad küsisid pidevalt, mis meie vahel toimub. Meie jaoks olid need küsimised nii naljakad ja andsid lihtsalt veel ühe põhjuse omavahel naerda. Mina armastasin tantsimist. Simon armastas kõiki neid tüdrukuid, kellega ta käis. Nii oligi!

Heli Künnapase romantiliste lühiromaanide sarja “Mõni õhtu romantikat” raamatud ilmuvad 2017.a jooksul üle kuu. “Saatmata kirjad” on sarja kolmas raamat. Autori tegemiste ja raamatute kohta loe edasi SIIT!