Sõbrapäev — avalik õudus meestele ning salajane naistele
Mõned sammud ning minutid hiljem taipasin — MILLE tunnistajaks ma hetkel praegu olin!? Üks meesolevus teatas mulle nagu muuseas, et vaatas naisele (OMA naisele) valmis spaapaketi, et teda valentinipäeval turgutada. Mina aga noogutasin kaasa ning pidasin seda samaväärseks infoks kui vestelda ilmast.
Keskkoolis oli sõbrapäev tõesti üks kleebin-värvin-maalin sõbrannadele tore päev. Kerge ühiskondlik surve sõbra heaks tollel päeval midagi teha puberteeti oluliselt ei sega. Ootused ei ole ka kõrged. Eks ikka on salamisi südames vahel mõni eriline inimene ning lootus, et ta mind sellel päeval tähele paneb ju hinges põksub, ent 14. veebruari näol on pigem tegemist „kihistame-sõbrannadega-nurgas-roosadest-lipsukestest“ päevaga. Täiskasvanueas lisandub naisterahvaste eelvõrrandisse aga ühiskonna poolt survestatud mees. Enamik minu boyfriendide käevangus veedetud valentinipäevi (ehk siis 12) on möödunud järgmises taktis:
Jaanuari algus: poodidest koristatakse viimsedki jõuluriismed ning asemele hakkab tekkima midagi roosat ning südametega. Kui koos meesterahvaga poodi minna, siis ta veel ei teeskle, et ei märka toda kraami, sest meeste selektiivne tajusus ei registreeri ära väikeses koguses punaseid südameid.
Jaanuari keskpaik: südamed ning virrvarr hakkab vallutama ka mitmeid reklaamtahvleid ning palju müügile tulevatele asjadele kirjutatakse juurde: SÕBRAkuu soodus. Mees hakkab märkama, et pärast jõule üritatakse talle müüa muuotstarbelist kraami ning vajub pisut lössi. Mina püüan leida radu, kus sõbrakraam tema elu veel otseselt ei segaks ning teda sealtkaudu vajalike sihtmärkideni toimetada.
Jaanuari lõpp: Südametega virrvarr ning roosad pehmed ponid ja superpakkumised on vallutanud kõik letid ja augud ning mees hakkab selle koleduse peale vastavalt isendi temperamendile kas jorisema või ähvardavalt mõmisema. Üritan poes käia ise.
Veebruari algus: Mees mõmiseb kurjema häälega igasugu sõbraduse peale ning on KINDLASTI pidanud kõne sellest, et valentinipäev ei ole eestlaste jaoks üldsegi mingi päev, see on hoopistükkis USA meedia poolt meile müüdud nännipüha ning tema mäletab oma sõpru ja armastatuid iga päev ja selleks ei pea eraldi päeva olema. Mina noogutan kaasa, sest elu meeste kõrval on selgeks teinud, et verbaalse selgeks tegemisega sellises olukorras midagi selgeks ei tee. Kui mõni mees sellise sõnavõtuga esineb, siis tihti muidugi on tekkinud küsimus, et millal oli see päev väljaspool valentinipäeva, kui ta näitas naisele või sõpradele välja, et need on talle kuidagimoodi erilised? Millal tekitas ta mõne erilise päeva naise jaoks?
Kui hästi läheb, unustatakse õigel päeval kõik ära ning ei tehta asjast välja. Koledamal juhul skaleerub naiste hinges kobrutanud küsimus — aga millal ma siis viimati olin eriline — vihapurskeks ning sünnib tüli. 15. veebruar on aga selle poolest tore päev, et kõik on läbi. Roosad vanikud koristatakse lettidel, mehed hingavad poodides vabamalt ning elu hakkab uuesti käima ebaerilises rütmis.
Millal aga on õige aeg meenutada oma kaaslasele, et sisimas me tegelikult igatseme ikkagi ühte erilist päeva endale — tõesti mitte südamete ning värviliste fanfaarihelide saatel Egiptusesse eskortimist, aga ehk mõnda tundi mehe elust, mis on pühendatud ainult naisele? Vastust sellele küsimusele ei tea, aga valentinipäeva ümbrus on kindlasti vale aeg. Enamasti. On ka neid mehi, kes räägivad valentinipäevast nagu ilmast. Ma loodan, et nende naised teavad, et nende elus on keegi erakordne ning tuletavad seda ka vahel meelde.
