Šokolaadipeenised ja jalgu vahatavad poiss-sõbrad ehk mida kõike kontoris ei räägita...
Küll aga pakkus rõõmsalt Vincentile. „Oo, šokolaad on erineva kujuga?”, kilkas Vincent oma perfektselt valge naeratuse saatel. „Siin on riista, tagumiku ja rindade kujuga šokolaadid. Ma rindasid ei taha. Meelike, sulle äkki?”. Šokolaad on šokolaad, pole vahet, mis kujuga, mõtlesin omaette ja haarasin pakutu. „Üldsegi, miks on alastusel topeltstandardid. Mees võib olla alukate väel ja kõik on endiselt sünnis. Naisel on nibu näha ja ta on juba alasti”, rääkis Vincent edasi, vaadates mõtlikult läikivakaanelist jõulukalendrit poolpalja meesiludusega. „Ja vastupidi — kui naistel stringid välja paistavad, siis see on okei. Istudes tagumikku paljastavad mehed on aga juba häbiväärsed,” jätkas Vincent. Ma pole kunagi sellele mõelnud. Tõepoolest, nibu välgutav naine on kohe suurema tähelepanu all, samas madalad teksad ja sealt kummardades-istudes vilkuv tagumik või stringid on täiesti normaalne vaatepilt. Enamasti. Mina siiski seda trendi ei jälgi. Nii oli hiljuti väga raske veenda poemüüjat, kes mulle järjekindlalt madalavärvliga teksaseid soovitas. Enda kaitseks pidingi ütlema, et ei soovi iga kord istudes oma tagumikku teistele välgutada.
Kas loomad oskavad mõelda ja kas jumal on olemas?
Kord läks üks dialoogina alanud arutelu suureks vaidlemiseks. Ühe araablasest kollegiga jõudsime oma igapäevase jutuga kuidagi sinnamaale, et teemaks oli „kas loomad mõtlevad või mitte?”. Mina loomulikult väitsin, et mõtlevad- vastupidi pole ju võimalik. Seletada juht- ja päästekoerte, hobuste ja delfiinide intellekti vaid reflekside ning treenitusega on totaalne rumalus. Aga seda just Ahmet väitis. Ja kuna mina keeldusin seda „tõestatud fakti” tunnistamast, jätkus meie vaidluseks paisunud arutelu ka peale tööd. Pubis. Seal jagunes seltskond kaheks: mina ja Vincent kaitsesime loomade mõtlemisvõimet, teised väitsid vastupidist. Lühikese ajaga oli vaidlus võtnud uue suuna, vahepeal olime välja jõudnud Jumala olemasolu tõestuse/kahtluseni ning evolutsiooni teooria paikapidamiseni.. Aga aeg-ajalt seda õhtut ikka meenutatakse stiilis „jah, ja siis Vincent väitis, et Jumalat pole olemas. Ma ütlesin talle, et mis mõte siis kõigel meid ümbritseval on?”. Kui aus olla, siiis ma ei teagi, millega see vaidlus üldse lõppes. Mingi aeg oli mul aeg koju minna, aga arvan, et tulemuseks oli nagu alati: Vincent kiitis oma kodumaad ja tümitas teiste omi. Tööl me ju seda teha ei saa, rahvusvaheline firma ikkagi…
Kolleegide tappev avameelsus
Vahel lähevad vestlused kiirelt nii isiklikuks, et ei jõua jälgidagi, millal täiesti tavaliselt alanud vestlus on välja jõudnud kellegi piinllike noorusaja seikade meenutamisele või avameelsetele ülestunnistustele. Nii saad muuhulgas lihtsalt teada, kes on oma boyfriendi sundinud vahatamist tegema. Või kuuled ausat ülestunnistust, et sinu kõrval istuv meeskolleeg sind lihtsalt kardab. Või avastad, et pooled meeskolleegid sind naturaalseks blondiiniks peavad, seda ka kuu aega välja kasvanud tumepruunidest juuksejuurtest hoolimata. Või saad teada, kuidas su geist kolleeg tunnistab, et parimatel päevadel isegi tema su rindu jõllitab. Või kuidas vabameelses peres kasvanud Vincentil ema lihtsalt tema tuppa astus ning seal seksimise pealt tabatud pojale rahulikult „kui lõpetanud olete, siis lõunasöök on valmis” ütles. Jah, kolleegid jagavad tihtilugu omavahel kõike…
