Ootamatult sülle sadanud vabadusega kepslesin jupp aega nagu noor vasikas kevadisel karjamaal. Näkitsesin rohtu siit, uurisin kasepuid sealt. Telefoninumbreid kogunes peadpööritava kiirusega. Ühel hetkel jõudis kohale uue silmarõõmu äraspidine psühholoogiline mõjutus — andes vabad käed, ei olegi nii huvitav enam paha poissi mängida. Pigem hakkab kuklas tiksuma veider ärevus — miks ma ise valida tohin, kellega ja kuidas suhtlen? Uskuge mind, püsisuhtes kipub seda vabadust ikka nutuselt väheks jääma. Igasugused telefonikõned ja vestlused internetis on kiirelt märgatud ning koheselt elukaaslase poolt “mitte süütuks” katalogiseeritud.

Eeldan, et kodune rutiin ja rahulolematus genereeribki kiiret teineteisest tüdimist. Ühe olulise põhjusena julgen tänasel hetkel välja tuua vestlusteemade kattuvuse. Pärast esmast armulõõma kustumist oleks vahva samal pinnal elava inimüksusega mõningatel teemadel pikemalt peatuda. Kui pidevalt vastuseks mühatusi saada, siis ajab närvi mustaks küll. Lausa jooma ajab. Ja suhtlust mujalt otsima.

Uus naistuttav ongi korduvalt mulle selgitanud, kui oluliseks saab sõprus suhte loomise juures. Ainult pimedale ihale ei ehita midagi. Muidugi, kui ei olegi soovi ehitusega tegelema hakata, siis võib vabalt vaid füüsilise külgetõmbega piirduda.

Üks mõte on veel läbi erinevate suhtluste korduma ja piinama jäänud — miks alguses lausa hingesugulasena näiv inimene ühel hetkel kaotsi läheb? Jääb alles kulmu kortsutav tige olend koduuksel, kust enam sissegi astuda ei taha.