Sten on kimbatuses: kas maksab naist pimesi usaldada?

Kuu aega tagasi alanud suhtlus värske naistuttavaga võtab järjest huvitamaid pöördeid. Märkamatult oleme kõik nädalavahetused koos veetnud ning hommikul naeru lõkerdades Statoilis kohvi järel käinud. Suure naeru sekka turgatab vahele siiski ärevusnoot — ehk peaksin rohkem eemale hoidma ja mitte nii usaldav olema?

Veel mõne nädala eest tahtsin kraavi lükata ja hoogsalt mulda peale kraapida igale armunud paarikesele, kes kevadises Tartus vastu hõljus. Muudkui õitsesid seal üksteise otsas ja kõndisid ümbert kinni. Ilgelt ebamugav on liikuda, kui teine su küljes ripub. Ja need kiikpinkide peal musitajad! Istusin nende kõrvale teisele kiigule ja tegin hästi suure hoo, et ikka mõnusalt kräuksuks ja armutuvid mujale peletaks. Kaksteist minutit oli tavaliselt suleliste taluvuspiir. Siis nad ei kannatanud enam seda ihusse lõikavat kriiksumist välja ja kobistasid mujale oma tundeid laiali laotama. Mission completed!

Ja nüüd ma olen ise üks neist lollakatest tuvidest! Muudkui sügelen nutitelefoni otsas ja naeratan rumalalt, kui temalt mingi teade laekub. Öösel ma midagi ei näe, aga hommikul vaatan silmanurgast, kui kenasti ta ikka magab. Peaks äkki need infrapuna prillid Amazonist tellima, siis saan ka öösel vaadata, kui toredasti naine puhkab oma roosalillelise eraldi teki all mu kõrval.

Omal tiksub kõik see aeg kuklas kerge paanika — mis siis, kui teen jälle midagi valesti ja ühel hetkel ei ole enam oodatud mu kõne telefonis ega teade Facebookis? Ja parim, mida selgituseks saan — kogu minu käitumine on vale. Assooo, jaa-jaa. Ega muud mõistlikku selle peale ei oska lisadagi. Ilmselt aitas valele käitumisele kaasa minust kaksteist aastat noorem silmarõõm, kes eksnaisele tekkis. Siis kipuvadki vana kaaslase käitumismallid kaunis valeks tõmbuma.

Olen ääri-veeri uurinud sõpradelt, kas maksaks riskida uuesti haiget saamisega ja enda avamisega uuele suhtevõimalusele. Soovitusi tuleb seinast seina. Meessõbrad kinnitavad, et mu uus silmarõõm on keeper, mis tõlkes tähendab pidamist väärivat eksemplari. Naissõbrad omakorda muretsevad — kas olen nii osav oma tunnete tagasihoidmisel ja äkki vedelen samasuguse õnnetusehunnikuna kummutisahtlis nagu eelmise armastuse möödudes.

Ühise meelespeana kõlab nende poolt, et tasub maru rahulikult kõike võtta ja mitte rabistama hakata. Eks ma siis võitlen oma sisemisele rabistajale vastu ja hoian kõike hirmus rahulikuna. Kergelt pensionäri tunne tuleb peale — nagu veereksin rulaatoriga soodusleti poole. Samas, oma sõpru tasub usaldada! Nende jaoks on minu käitumine ka pärast aastast koos olemist jätkuvalt õigemapoolne.