Sten on löödud: naisele tekkis uus armuke — tema telefon!
Algul mõtlen, et ju siis mõni oluline vestlus on pooleli jäänud ja vaja vastata. Siis pööran pilgu vilkuva miniekraani poole ja saan aru, et lihtsalt uudistevoo läbi ketramine käib. Kuna pruut on minust mõnevõrra noorem, siis ajan toimuva tänapäeva hukas noorsoo kaela.
Küll aga ei saa ma sama teha, kui möödunud nädalavahetusel Pärnus tattoo-tripil käisin endast vanema silmarõõmuga. Et maadam oli hiljuti soetanud uue aifööni, siis seal kogu istumine käiski. Uudistevoo ketramise asemel siis hoopis ennastunustav vestlus kellegagi. Pidevalt käis kõll ja kõll ning nõudlikule kõllile oli vaja vastata Steffanis pitsat süües, rannas liival mõnuledes ja eriti siis, kui tutvustasin kohaliku arhitektuuri šedöövreid. Tundsin end ikka hirmus lollina seal lõpuks. Kurat küll — kui sa tuled minuga välja, siis ole ka minuga väljas!
Varasemast ajast meenub, kui eksi ja tema pisipojaga pärast lahkuminekut jalutamas käisime. Naine muudkui sipsis uues hirmkallis nutiseadmes ja muigutas naeratada. Mina kantseldasin poissi ja näitasin talle Karlova sadama uudistamist väärivaid nurgakesi. Lapse ema oli haaratud oma nutivestlusest ja ei hoolinud karvavõrdki kaunist kevadpäevast ja võrratust vaatest Emajõele.
Pärast Pärnu reisi küsisin sõbralt nõu — mida hakata peale selliste nutikate pruutidega? Nõuande asemel sain teada, et ju neil on siis kangesti igav minuga ning jutuajamine veebiavarustes köidab rohkem. Ise leian, et tegu on rahutu aju sündroomiga. FOMO tähendab inglise keeles fear of missing out ja tõlkes hirmu millestki olulisest ilma jäämise suhtes, kui end pidevalt Facebookis ja uudistes toimuvaga kursis ei hoia.
Milles ma aga üldse nii kindel kindel pole — kas mina neid fomolasi iial ravida suudan. Kui ikka naisel on igav päris inimesega päris rannaliival päris päikese all, siis ei aita enam ei ussi- ega püssirohi. Mahakandmisakt tuleb kiire ja konkreetne.
