Sten paneb südamele: ütle oma naisele, et hoolid ja armastad! Homme ei pruugi teda enam siin olla

Saabusin just mõned tunnid tagasi Tartusse nädalaselt Alajõel toimunud laste suvelaagrist. Teetööd rokkasid mu kalli neljarattalise korralikult ära — autoga pesus olles sain Facebooki vestlusest kohutavalt kurva uudise. Alles eelmisel päeval meie kasvandikele trenne andnud noor särav MyFitnessi treener Irena oli uppunud teadmata asjaoludel ettevõtte suvepäevadel. Koos veedetud aja jooksul olin jõudnud talle ülihea vormi tõttu anda hüüdnime „kõndiv lihas“ ja nüüd — päev hiljem saabus selline info tagasi tsiviilellu jõudes.

Istusin nagu loll nüri pilguga armatuuri jõllitades oma vahutavas masinas ja tundsin, kuidas maailm hästi pisikeseks muutub. Hingata polnud enam midagi ja vaatasin leheuudist, mis teatas noore naise surmast. Kuidagi korjasin riismed oma suurest šovinistliku sea imidžist kokku ja jõudsin isegi tolmuseks jäänud auto uksevahed rätikuga üle käia parklasse kuivama sõites. Koju jõudes saatsin sõnumi oma kõige kallimale juhtunud kurvast sündmusest ja andsin lubaduse, et edaspidi hindan iga hetke veel rohkem.

Olen talle varemgi öelnud, kuidas vajutan salvestamise nuppu alati, kui oleme koos ja ma neid hetki väga naudin ja kalliks pean. Neid hetki, kui ta minu kõrval kahe sekundiga suudab magama jääda ja nohiseb nii, et mu tundlikud kõrvad tugevaid etteheiteid teevad. Sel hetkel surun oma ego ja oma kõrvad kenasti karbi sisse, kuna karbist välja jääb mulle kõige kallim inimene oma nohina ja rabelemisega läbi une.

Ma ei tea kunagi, kas ta veedab veel ühe öö minuga. Kas ta on olemas, kui ma teda otsin ja väga näha soovin.

Kõige julmem soov, mida olen kuulnud minu enda isikuga selles elus seostuvalt — miks sa end juba ära ei tapa? Soovi saatja jäi anonüümseks veebis kommenteerijaks, aga võin talle siiski nüüd ja siin vastata. Elu on kõige suurem kingitus, mis tema ja mina saame. Ka minusugune šovinist saab selle õrna kingi. Maru raske on vahel seda elu edasi veeretada või mäest alla veeremast takistada, aga oma veenide tühjaks laskmine või punasele rekkale oma neljarattalise sõbraga ettekeeramine ei lahenda mitte midagi. See jätab maha inimesed, kellele sina kallis olid. Nemad jäävad end pikaks ajaks, kui mitte elu lõpuni süüdistama sinu enda teos. Ja kui su surm saabus läbi õnnetuse, siis tunnevad nad end süüdi, et ei suutnud sind õnnetusest päästa. Igal juhul saab keegi teine kordades rohkem haiget kui sina ise.

Arvasin, et seekordne naasmine tsiviilellu pärast nädalast lastekasvatamist Päikeselaagris saab olema fun ja chill. Elu ei ole alati fun ja chill, aga need mitte nii lahedad ja chillid hetked annavad elule värvi ja sügavust kordades rohkem. Annavad selle teadmise, et mina elan edasi ja minul on võimalus oma kalleid hoida. Isegi, kui vihastan, siis peagi meenub mulle see. Täna võib olla viimane päev koos olemiseks.