Raamat ise keskendub põhiliselt noorte kaheaastasele Austraalia tripile. Läbivaks jooneks jääb pidev murelik nuttes uinumine ja autoripoolne kinnitus, kui täiuslik tema suhe on. Konkreetse omapoolse kriitikana toon välja — erinevate epiteetide suvaline rittaladumine ei pane lugejat mitte kuidagi aru saama sinu suhte imelisusest. Ma saaksin suhte suurepärasest olemusest aru, kui tüüp kirjeldaks, kuidas hommikul ärgates ei raatsi ta kallimat äratada, vaid lihtsalt naudib seda üürikest hetke. Hetke, mil tema kõrval nohiseb kõige armsamat nohinat sassis juuksepuhma all peidus olev armastatu. Keegi, kelle nimel oled valmis hiirvaikselt lebades veetma kõvasti rohkem aega kui need kolm minutipoega. Isegi end meelde tuletav õhtune tee sinu kehas ei ole nii piinav, et raatsiksid lõhkuda selle hetke — teie kahe hetke. Maailm alles ärkab järjekordset hommikut ja sina ei vahetaks endale avanevat vaatepilti kogu maailma rikkuste vastu. Sel lihtsalt põhjusel, et kõik, mida iial oled soovinud, lebab just nüüd ja praegu sinu kõrval. Kas ta on seal ka homme, seda sa ei tea. Ja see polegi oluline.

Selliseid kirjeldusi raamatust ei leia. Sealt leiab muudkui õhkamisi, kui fantastiline ja rahuldust pakkuv on suhe, kus naisel terendavad silme ees ambitsioonid. Mehe ainus perspektiiv tundub olevat oma täiusliku naise ja unistuste suhte kiivas enesele hoidmine. Eriliselt ärritavad need lõigud, kus Chris seletab pideva koosolemise vajalikkusest. Et muidu ikka inimesed kasvavad lahku ja sada ilmahäda tabab Mongooliat. Reaalsuses loen siit pigem välja mehepoja ebakindluse naise erinevate suhtluskaaslaste ja ajaveetmises suhtes. Been there, done that. Ja millega see pidev nokkapidi koos tiksumine lõpeb — tüdimusega! Inimesel peab laska hingata ja oma ruumi omada. Kui pidevalt peale lennata oma vajadustega, siis hakkab teine ühel hetkel sind nii pelgama kui ka põlgama.

Veel jääb teosest välja turritama ebaloomulik vajadus olla hirmus eriline ja tampida negatiivset eestlast maa põhja. Kurvastusega pean meenutama — nii autor ise kui ka tema imeline naine on siiski need samad halli massi negatiivsed ja turtsuvad eestlased. Seda koomilisemana mõjub rünnak, mis on lõppkokkuvõttes suunatud nii kirjamehe enda kui ka tema elu armastuse vastu.

Võtsin Chrisiga ühendust sotsiaalmeedia vahendusel ja küsisin, kes ta selline on, et oma raamatus materdab rahvuskaaslasi halliks massiks. Selgitasin talle kannatlikult, et see niinimetatud ühtlane punt koosneb erilistest hingedest. Igal hingel on siia tulekuks oma põhjus, omad vead korda saata ning oma õnnestumised tähistada ja sellest kõigest õppida. Oma unistused unistada ja need kas purunenuna maha unustada oma raja kõrvale või siiski mõned killud uut haava kartmata üles korjata ja eesmärkidele uuesti elu sisse puhuda.

Ja seda jura, kuidas suhe muudab inimese täiuslikuks… Seda võib ajada naiivsetele üle maailma ning nii mõnigi noogutab innustunult kaasa. Päris maailmas ei kesta selline teisele lootmine ja panuste asetamine just kaua. Ise peab endaga tööd tegema, suhe seda sinuga tegema ei hakka.