Stenil on kopp ees: naised, miks te tööl oma tervisehädasid kurdate?!
Ehk usub hädaldaja mul olevat tervendajamehe võimeid. Sorry, mul neid oskusi veel ei avaldu ja pidev ving mürgitab hullemini kui geihirm kommentaariumi lagendikel.
Ma mõistan perfektselt, kui raske on pensionieelikuna oma tööaastaid taga ajada ja head pinssi koguda. See aga ei anna mitte mingit õigust väheke kobedama seisundiga kolleege ruineerida igapäevase nurinaga oma keha seisundi üle.
Huvitav, kas tööturule paisatud varasemad töövõimetud kodanikud näitavad üles teistsugust trendi? Või tuleb selle armee suust ka igal hommikul, lõunal ja õhtul üüratu triaad liigeste valulikkusest ja kaela erilisest kangusest. Kuhu kolleeg selle hirmvajaliku infoga nüüd kappama peaks siis? Oleks kaebleja tubli nelikümmend aastat noorem, võiks kaaluda kerget massaaži pakkumist. Kuid siis on oht sattuda ahistamissüüdistusega tsiviilkohtusse. No, ja sellega ka nagu riskima ei hakka.
Tööandja seisukohalt ma täiesti mõistan, miks eelistatakse noori alluvaid. Nende kered veel jaksavad väheke käbedamaid liigutusi teha. Lisaks puudub neil sovjetiaegne juurdumus, mille kohaselt kauem samas kohas töötanud alluval on rohkem õigusi uute tulijatega võrreldes. Pean sniinkohal silmas neid isehakanud ülemusi.
Ja et siiamaani lugeda suvatsenud inimest turgutada kerge inimlikkuse sööstuga, pean lisama, et jaanipäeval pidin minagi pakkima oma hästi vastu pidanud musta värvi ja kuue lukuga NIKE seljakoti ning kõpsutama Tartu ülikooli kliinikumi onkoloogia osakonda. Et siis mingi vigane ka minu peres? Jah… vigane, mis vigane ja isegi pensile ei lasta teda veel.
Kannatamatu ja ülehoolitsev nagu ma olen, siis kargasin kuuenda korruse palatisse number üheksa sisse ammu enne oodatud kõnet. Ja mis ma seal siis nägin. Nägin oma ema voolikute ja juhtmete küljes. Sekundiga tuli klomp kurku ja panin mängu kogu oma isalt päritud šarmi, et olukorra peremeheks jääda. Tundlikumatele lugejatele pean tunnistama, et esimese tiiruga hoonesse sisenemine mul ei õnnestunud. Seisin kõrvalasuva sünnitusmaja ees ja hoidsin kiivalt päikseprille ees. Samal ajal voolasid pisarad, kuna ma ei teadnud, mis ootab mind palatis ees.
See iron mani ilme peab mõjuma ja aitama. Kui sa ikka lähed kallist inimest sellises olukorras vaatama, siis sa pead oma pisarad mujal ära veeretama. Palatis saab sinust see tugev, kes viskab nalja. Kes toob arbuusi ja rohelises kilepakis Rakvere õllesigarit, sest need on parimad. Jagad oma moona ka lähedase palatikaaslasele. Vana naine on maakonnast pärit ning tema pere niipea külastama ei jõua.
Kui emal on aeg lahkuda, saad tollelt vanalt naiselt tiitliks „kõige armsam poeg üldse“. Oledki siis seal armas edasi ja loodad, et vähemalt oma töökohas saad sa sellest puhata. Kui saad. Sest päikseprille sa oma töökohal kanda ei tohi.
