Stenil on mure: mida teha, kui kõik inimesed käivad närvidele?

 (12)
Stenil on mure: mida teha, kui kõik inimesed käivad närvidele?
Photo by Nik Shuliahin on Unsplash

Istun rahulikult kinos ja ootan Rootsi väärtfilmi Ruut algust. Paremale käele potsatab daam koos sigalakku täis härraga. Poole seansi pealt vahetan koha rahulikuma vastu ja taaskord minu paremalt käelt hakkab kutt vilisevalt hingama! Ma ei suudaks sellise tüübi kõrval üle kahe minuti eksisteerida, aga tal on veel naine ka käevangus!

Viimane isiklikumalt puudutanud häiriv komme astus mulle suisa koduuksest sisse. Olgem ausad — otse voodissegi. Aga oodatud romantikapuhangu asemel andsin neiule kapist eraldi teki ja ise keerasin ülbelt selja. Tunnete kindlasti siirast huvi, millega naine ometi hakkama sai? Ei pesnud käsi. Ei saabudes ega ka pärast tualetti. Kui muidu oli ta ülimalt sümpaatne ja põnev, siis sellise teoga surid igasugused edasised plaanid. Et miks ma veepelgurile kohe ei maininud hügieeni olulisust… Ehtsa eestlasena maigutasin õhtu otsa tummalt suud ja alles mõned päevad hiljem kirjutasin talle Facebooki. Ebamugavaid vestlusi saab veebis kuidagi veidi valutumalt pidada.

Veel elulisem häiriv komme on elutoa diivanil epileerimine. Noh, epilaator on see surisev masin, millega saab igalt poolt karvu eemaldada. Suhtekaaslasel oli harjumus seda kena toimingut üsna minu nägemisulatuses teostada. Kui alguses oli veidi naljakas, siis lõpuks juba piinlik. Ma ei mäletagi sellest naisest muud, kui pidevat karvade kallal suristamist. Tekib kuri kahtlus — ehk elasin koos pruunkaruga?

Seotud lood:

Rääkides tänaval mööduvatest inimestest, siis aktiivse rattasportlasena kohtan sealgi parajaid frukte. Kõige rohkem ajavad kopsu üle maksa rästikustiili harrastajad. Ikka ühest kergliiklustee servast teise on neil vaja siksakitada. Sa siis proovi sellisest mööda saada! Tavaliselt nad veel kobisevad ka midagi, kui tagant tulles hüüad ja teavitad peatsest möödumisest. Kui trenniga olen ühele poole saanud ja kahel jalal ringi liikuma asun, ajavad mind närvi maha sülitajad. Mis vajadus on ühel kodanikul pidevalt oma DNA jälge asfaltile lirtsutada? Eriti hull on see, et saime kortermajja uued üürnikud. Kahes toas pesitseb viis vahvat pereliiget ja üks neist armastab maja ette endast loigukesi maha jätta. Kust kohast need tatipritsid tulevad? Kui teada saan, panen selle vabriku päevapealt kinni.

Kahel jalal liikumisest saab kõrini ja istun autorooli. Kodu asub tupikuga lõppevas parklas ja alustan rõõmsalt väljasõitu. Juba olen peaaegu tänavale jõudnud, kui üks pime ning loll keerab oma masinaga tuimalt parklasse sisse ja alustab minu autonina poole liikumist. Ma ei anna alla ja litsun gaasi. Väljujatel on siiski eesõigus ja peagi saab tuim tükk sellest isegi aru. Taaskord — kust kohast sellised tulevad ja kes neile load on väljastanud?

Pärast traumeerivat väljaskäiku saabun koju. Tahaks justkui rahu ja vaikust, aga ühele naabritest meeldib uksi hooga kinni peksta. Iga kord kajab terve maja ja oodatud idüllist võin vaid unistada. Surun padja veel rohkem kõrva peale ja loodan, et läbi une need mürtsud enam kuulda pole. Aga muidu on elu nagu lill!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare