Sumelõpp

Kui silmad avasin, ümbritses mind sume hämarus. See pidi tähendama, et ma polnud kaua maganud, kõigest mõni tund, sest lühike pime öö polnud veel saabunud.

Ma ei saanud aru, mispärast ma ärkasin. Tavaliselt jätkus mul und ikka hommikuni. Ohates püüdsin ennast ettevaatlikult teisele küljele keerata — liiga järsud liigutused tõid paraku tihti endaga kaasa valupisted kusagil rinnakorvi all. Seepärast pani mind imestama, et nüüd ennast keerates ei tundnud ma ei pisteid ega ka mingit pitsitust. Minu keha oli sama sume ja rahulik nagu hämarus mu ümber. See hämarus oli kuidagi väga hooliv ning tekitas mu näole hetkelise naeruvirve. Ähmaselt ilmusid kusagilt sisemusest ammukadunud tundeniidid…

Äkki segunes mu mõttelõngadesse mingisugune heli. Ma kuulatasin. Ja kuulates tundsin, et see heli on mulle kuidagi väga meelepärane, kuigi ma ei osanud arvata miks see nii oli ning arusaamatuks jäi heli allikas. See tekitas minus veidi ärevust. Elan ju maamajas, ümberringi vaid loodushelid. Aga see ei olnud mõni mulle tuttav loodusheli.

Eneselegi ootamatult tõusis mu keha voodis istukile. Seejärel kobasid käed voodi kõrval jaki järele. Ma olin jalul ning astusin vaikselt ukse poole.

Öö võttis mind vastu jahedusega, soe hämarus hakkas mu keha ümbert härmalõngadena eralduma, kuid see ei tunginud enam hoiatusena mu meeltesse. Astusin vaid edasi oma aias ja tajusin heli mulle järjest lähemale tulevat. Kummaline tunne valdas mind. Ma ei saanud enam endast aru. Ma ei mõistnud kuhu ja miks ma lähen, miks lähenen helile?
Minu ees olid sirelioksad.

Lükkasin neid vasaku käega endast eemale. Mind tabas miski.
Heli oli nüüd minu SEES, ta oli nii vali, nii vali! Mu sisemus kisendas. Öö ja maailm lendasid kildudeks….