Sünnitus kodus: normaalne või ebaloomulik?

 (15)

Sünnitus kodus

Eesti Kodusünnitajate Toetusühing pidas 11.augustil Pärnumaal Surjus oma selle aastast koosviibimist. Ühingusse kuulumise eelduseks ei ole mitte isiklik kodusünnituse kogemus, vaid sinna võivad kuuluda kõik, kes pooldavad alternatiivseid sünnitusmeetodeid ja kodusünnitust kui loomuliku sünnituse sümbolit.

Selline mõttelaad ühendaski neid paarikümmet naist, kes olid kogunenud heitliku augusti päikese alla sõbralikku ringi, et rääkida sünnitusest. Millestki, mis on nii naiselik ja intiimne ning samas nii globaalne ja lausa riikliku tähtsusega küsimus. Naiste ümber sagisid eri vanuses lapsed ja käputäis mehi oli tõmbunud välimisse ringi justkui rõhutades oma seljatagust ning toetavat rolli.

Kodusünnitus tekitab kõigis meis erinevaid tundeid ja emotsioone. Kuid mida rääkisid naised, kel endil see vahetu kogemus:

Siiri (4 last, viimane kodus sündinud): "See on parim asi, mis mu elus juhtunud on. Sünnitus kestis kuus tundi ja ma nautisin kogu oma kehaga sellest iga sekundit. Kui ebaõiglane, et naised, kes tahaksid ja võiksid kodus sünnitada, ei saa seda teha."

Katrin (5 last, 3 kodus - nendest ühed kaksikud): "Sellel hetkel on kindlasti vaja moraalset tuge ja objektiivset silma kõrvale. Kui usk on tugev ei kõiguta sind miski, kui aga hakkad kahtlema on see signaaliks, et valvsamaks muutuda."

Külli (1 laps, kodusünnitus): "Mäletan sünnitusest kõike."

Kristiina (3 last, viimane kodus): "Kodusünnitusega on minus endas toimunud kvalitatiivne muutus, rääkimata lapsest, kes on kui väike päike."

Loe veel

Tiia (2 last, viimane kodus): "Me ise ei juhi seda, juhitakse kõrgemalt."

Seda viimast on tõenäoliselt tundnud enamus sünnitanud naisi ning lapsi vastuvõtnud ämmaemandad ja arstid. Sünnituse edukus sõltub siiski naisest endast ja tema eneseteadlikkusest ning ettevalmistusest. See on nagu ürgne leping naise ja Looduse vahel.

Ingrid (3 last, ämmaemand): "Naised peaksid teadvustama, et sünnitus toimub eelkõige meie peas. Teadmatus tekitab hirmu. Kui naine on hirmu vallas tuleb teha kõik tema eest."

Erinevalt juhuslikult kokku saanud ja sünnitusest vestlevast naiste grupist jäi siin domineerima positiivsus ja naiste salajane rahulolu oma tehtud valikust. Nad olid oma osa lepingust täitnud ja Loodus vastas neile samaga. Küsimus, et "Kas veel kavatsed...?" oleks siin seltskonnas kõlanud asjakohatu ja tobedana.

Iga riik peaks rõõmustama naiste üle, kes tahavad ja on valmis sünnitama lapsi nõudmata selle eest lastetoetuse tõusu või muid materiaalseid hüvesid. Nad soovivad vaid, et naisel oleks õigus valida kohta sünnitamiseks. On seda siis nii palju?! Mis pilguga me vaataksime täna oma kodudes ringi kui teaksime, et meil oleks võimalus oma järgmine laps siin sünnitada? Kas hakkaksime kiiresti kulunud tapeeti vahetama või oleks olulisem hoopis parandada kodus valitsevat atmosfääri?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare