Võtsin ta kaasa perekooli loengusse, kus näidati sünnitusfilme, kohe 5 tükki jutti. Kolm filmi viitsis ta vaadata, siis oli tal põhimõtteliselt selge, kuidas sünnitamine käib ja enam ta ei nõudnud kaasa võtmist. Ta oli nii suur poiss juba küll, et kui meil ükskord öö ajal tuli minema hakata, jäi ta rahulikult üksi koju ja läks järgmine päev ise tädi juurde.

Vahel võib aga juhtuda, et vanemaid lapsi, kes alles vaevu jalad alla saanud, pole äkilise sünnituse puhul kellegi hoolde jätta. Siis tuleb nad sünnitusmajja kaasa võtta.

Suuremad, nn kombinaathaiglad välistavad laste juurdepääsu sünnitusele täiesti. Lapsed võivad seal jalus olla, segada, ehmuda ema „koledast” häälest, ja siis pole kellelgi aega nendega tegeleda.

Fertilitase ämmaemand Ingrid Liin ütles, et neil on lapsi sünnituse juures olnud küll. „No kuhu me neid ajame, kui nad siin on.” Kuna igale perele antakse kohe saabudes omaette perepalat, siis võivad lapsed seal omaette mängida, telekat vaadata või mida iganes. Sünnitustoast neid ka ära ei aeta.

Lastel on väga huvitav, nad vaatavad ja katsuvad kõike. Väiksemate lastega on tekkinud see „probleem”, et kui ema vanni ronib, siis nad ei saa sugugi aru ega taha nõus olla, et neid koos emmega vanni ei lubata, käivad muudkui maia näoga ümber vanni, jutustas Ingrid Liin.

Vahel võivad lapsed natuke karta ka, sest kuidagi on neil olemas teadmine, et arst — see on midagi ohtlikku, teeb haiget ja on paha. Kui me kasutame mingeid metallist arstiriistu, siis lapsed võivad ohtu tajuda, kirjeldas ämmaemand.

Muidugi, kui laps on nii väike, et kogu aeg on vaja tema järel vaadata, siis selle jaoks haiglas personali ei jätku — nemad on seal ikka rohkem sünnitaja päralt, mitte lapsehoidjad.

Kas keegi teist on oma sünnitusele lapsi kaasa võtnud — kuidas nad selle üle elasid, mida asjast arvasid? Kas julgeksite ka teistele soovitada lapsi kaasa võtta?