SUVEJUTT: kas see laev ei sõidagi Londonisse!?
Võitsime 3 piletit Londonisse, jee! Tähendab: tuleb ära käia. Keel küll rooste läinud, koolist ligi 40 aastat möödas, aga käed-jalad terved, sõnaraamatud saadaval — oh küll saab hakkama!
Ostsime netist hop-on hop-off 24-tunni piletid, valideerisime need Londonis ära ja alustasime oma ringkäiku varahommikul. Tõesti oli vahva: väljusime seal, kus põnev tundus, aeg oma päralt, polnud giidi järel tormamist, nagu senini olime kogenud. Külastasime väga paljusid suurepäraseid kohti, loetelu läheks pikaks, kuid päeva lõpuks — magustoiduks — jätsime tasuta kruiisi Thames`ile, mis kuulus boonusena bussipiletite juurde.
See oli meie reisi ekstreemseim, aga ka parim osa. Tagantjärele tarkusena saime teada, et samalt kailt, kust lõbusõidulaevad väljuvad, väljuvad ka reisilaevad. Sadamas kedagi polnud, et küsida, mis kell see meie kruiis väljub ja tagantjärgi mõtleme, ehk olid need sõidud juba läbigi, sest kell oli palju. Kui üks laev saabus, tormasime sinna oma piletitega, et küsida, kas need on selle laeva piletid. Keegi aga neid vaatama ei vaevunud, vaid kiirustati takka: ruttu, ruttu peale, mis te koperdate ja segate teisi!
Laev oli ilus ja uhke baariga, kohe tekkis järjekord, nii et veepudelit tuli üsna kaua oodata. Natuke naljakas tundus vaikus, et ei tutvustatudki objekte, millest möödusime — terve päev olime bussist seda kuulnud.
Laev hoopis hakkas rahvast igalt poolt peale võtma, mõned muidugi läksid maha ka. Aga ok, mis meil sellest, sõita oli lahe ja pingevaba, ajasime juttu, vaatasime kaunist linnapanoraami.
Hakkas hämarduma. No mis värk, miks laev juba tagasi ei pööra? Ja ikka tuleb rahvast juurde? Kui kaugele ta veel sõidab, juba rohkem kui tund aega? Hakkas juba tunduma, et võib-olla oleme me oma tasuta piletitega “jänesed” vale laeva peal, midagi küsida ka ei oska, õigemini ei julge. Hirm nahas juba ka seetõttu, et varahommikul läheb lennuk ja hotell kaugel. Võtsime lõpuks julguse kokku ja küsisime ühelt kenalt inglannalt, mis kell laev Londonisse tagasi jõuab. Ta ei osanud meid aidata, aga ikka seletas meie mure ära ühele laevameeskonna liikmetest. See käskis meil kiiresti järgmises peatuses väljuda, kohe tuleb VIIMANE laev, mis Londonisse läheb.
Oh — jaa! Nüüd tuleb meil veel osta tagasisõidupilet, meil aga hoitud raha vaid hirmkalli lennujaama viiva Gatwick-expressi jaoks. Ok, läsime siis maha, ainsatena. Jälle pole kelleltki infot saada, kus pileteid müüakse jne. Üsna ruttu tuli päästev laev, küsisime, kas läheb ikka Londonisse, meid kupatati jällegi kiiresti peale, pileteid näidata vaja polnudki. Ohoh! Seal saavad vist kõik “jänest” sõita, kes aga tahavad?
Londonisse tagasi jõudsime südaööks. Meil kõigi jäi suu lahti: öösel on kogu linn veel palju kenam! Uskumatult kaunis värvide mäng, üks sild näiteks muutis iga natukese aja tagant oma värve — imeline! Big Ben tuledes — vapustav!
Nii et lõpp hea, kõik hea! Tänu meie apsakale õnnestus meil näha öist Londonit. Muidu oleksime ehk varakult magama läinud, et hommikusele lennule jõuda. Ja ka moraal: keeli tasub õppida ja enne reisi rohkem korrata, kätest-jalgadest jääb miljonilinnas kindlasti väheks. Kaarti peab oskama lugeda, bussid lähevad oma marsruuti pidi, mitte just sinna, kuhu sa sooviksid, et nad sõidaksid. Aga reisimine on siiski niivõrd meeldejääv ja emotsionaalne asi, nii et tasub end igal juhul vahel kodust välja vedada, et kasvõi tükikest maailma näha!!!
