SUVEJUTT: kohting, mis ei läinud päris nii, nagu olin oodanud...
See oli nädal enne jaani kui mõtetes keerles, kus siis seekord jaanilõkke paistel aasta valgeimat ööd mööda saata. Valikuid oli seekord liigagi palju, ning mitmeid toredaid kutseid, ka Muhumaale, mis üksteise järel nagu minu kiuste mingil seletamatul põhjusel ära jäid. Nii sai jaanilaupäevaks selgeks, et viimseni kõik tuttavad, kellega olin arvestanud, olid süüdimatult mind alt vedanud. Jaanilaupäeval sedasi täiesti üksi olles, keerles mõttes, et veedan öö televiisorit vaadates — lihtsalt üksi polnud tahtmist ühegi lõkke äärde minna.
Nii ma siis oma kurvastushetkel sattusin Interneti tutvusportaali ning leidsin enda postkastist kirjakese sellise küsimusega, et kus ma jaanid veedan? Selgus, et ma pole ainuke, kes sellel päeval üksi jäeti. Jaanipäevakaaslane?
Spontaanselt, võiks ju öelda lausa ülepeakaela sai otsustatud, jaanid veeta koos täiesti võõra inimesega. Kutsusin ta Rahumäe politseijaoskonna ette parklasse. Paistis, et koht teda ei hirmutanud ning mõni tund pärast esimest kontakti, oligi ta seal oma musta Mercedesega ootamas. Istudes autosse, mainisin veel igasugu ohutusmeetmeid kasutusele võttes, et olin ta telefoninumbri ja ta nime teatanud sõbrannale, jälgides ta ilmet, mis jäi sellest teabest täiesti rahulikuks ning tema silmist ei paistnud välja midagi kuritegevusele viitavat.
Seepeale teatas noormees hoopis oma tõelise vanuse, nagu vastukaaluks minu konkreetsusele. Nimelt, oli ta enda vanust tutvusportaalis mitu head aastat noorendanud. Lisaks tõestas ta minu sobivust jaanipäevakaaslaseks looga ühest pimekohtingust naisega, kes täpilise kleidiga kohtingule hõljudes ta vaatevälja ilmudes talle telefonikõne oli teinud. Kuna tütarlaps, kes tema pilgule oli kaalujälgijate klassi kuuluv, lülitas ta kiiresti telefoni välja ja sõitis kärmelt minema, jättes tütarlapse nõutult sinna seisma. See väljendas seda, et oleksin pidanud rõõmustama, et minu puhul ta seda ei teinud.
Pisut kummastav algus, kuid sõitsime Nõmme spordikeskuses toimuvale üle linna jaanitulele ning vaatamata sellisele algusele, seda meeldivana näis see, et ta tasus ta väravas minu pileti eest. Kuna jaanipäev on käinud minu mõistes ja teatud mõttes ka nostalgiliselt šašlõki söömisega koos, siis selle otsustasin välja teha ise. Nii me seal siis istusime lauda, kuulasime laval soojendusbändina mängivat Karavani ning vestlesime kõikvõimalikest asjadest. Üllatavalt palju küsimusi tekkis noormehel just minu isiku osas, kuigi teadsime mõlemad, et see kohtumine jääb meil esimeseks ja viimaseks. Mitte, et me üksteisele ebasümpaatsed oleksime olnud, kuid kummalisel kombel mängis siin rolli meie erinev vanus. Siit tegin ka omad järeldused, et mees, kes end internetiavarustes nooremaks valetab, sellele ei lähe korda see, kui noor naine välja paistab, vaid üksnes naise faktiline sünniaasta, mis tal passis kirjas.
Kui Koit Toome lavalaudale jõudis, tõusime meiegi ning jalutasime lava ette. Rahvast oli selleks ajaks juba üsna palju kogunenud ja pidu võttis täistuure üles. Taneli saabudes oli jaanilõke juba tiigi peal oleval parvel süüdatud, ja meeleolu täiesti jaanine. Ka Tanel ise oli ülevoolavas meeleolus ning üritades poliitilise hoiakuna väljendada arvamust küsis — kas vihkate Keskerakonda? Üle jaaniplatsi kõlas ühiskooris — jaa. Ju oli piletiga jaanituli piisavaks argumendiks kõigi kohalolijate osas, kes eelistasid seda tasuta jaanitulele, mis toimus Kalevi staadionil ning oli linnavalitsuse korraldatud ikka häältepüüdmise eesmärgil.
Istusime jalapuhkamiseks tiigi kaldal ja vaatasime lõkkesse. Tanel laulis — võta aega veidi ringi vaadata, veel ei ole hilja jõuab elada, ava silmad mõtle peaga küll sa näed, … Lõke keset tiiki oli tiigivee aurama pannud ja meil jätkus lõkke kuma paistel juttu kauemaks.
Kuid iga pidu saab ükskord läbi ja nii ka seekord. Jalutasime autoni, ja ta sõidutas mind maja ukse ette koju, kus jätsime viisakuste ja tänusõnadega hüvasti oma jaanipäevakaaslasega, teadmisega, et ka nii võib kui üksindus matab hinge.
