SUVEJUTT: suutsin enne vanaema surma tema suurima unistuse täita
Ma pole olnud oma vanaemale kõige ideaalsem lapselaps, ma ei leidnud tema jaoks piisavalt aega ja suhtusin temasse isegi üleolevalt. Aga vähemasti nüüd saan olla rõõmus, et täitsin tema suure unistuse. Enne surma nägi ta ära Londoni.
Eelmisel kevadel sai ta 85-aastaseks. See sünnipäev tundus kohustusena: mida talle küll kinkida? Kuidas sugulastehordid kohale vedada. Vanaema elab Eesti teises otsas. Satun sinna heal juhul paar korda aastas. Pikk sõit, siis kuula, kuidas ta pidevalt süüa pakub ja seebikatest rääkida tahab. Olen liiga kannatamatu selliste asjade jaoks. Lisaks sellele ei suuda ta mõista, miks veel meest leidnud pole. Vanatüdruk — nii on ta mind sildistanud. Vanainimene, saan aru, et ta ei taha haiget teha, aga selline mõju sel on. Õnnetu sünnipäevalaps Tagasi sünnipäeva juurde. Täpselt sellne oligi, kui eeldasin. Onu Raivo jõi end poole tunniga purju, tädi Aino hakkas teda joodikuks sõimama. Noorema õe lapsed karjusid ja viskasid koogitüki supikaussi. Taustaks mängis Jüri Homenja muusika.. Kokku oli kohal umbes 30 inimest. Üritasin naeratada ja juttu teha, aga oi kui raskelt see tuli. Isegi ohjeldamatust veinijoomisest polnud tolku.
Ühel hetkel vaatasin, et on veel üks õnnetu inimene, vanaema ise. Kutsusin ta õue jalutama, oli näha, et see teda rõõmustas. Rääkisime pikalt. Mitte seebikatest ja söögist, vaid tema elust üldse. Vanaisa suri seitsme aasta eest. Vanaema elas seda siiani üle, ütles, et tunneb end nii üksikuna. Küsisin, mis on see miski, mida ta veel tahaks teha. Ta vastas, et ta on alati tahtnud minna Londonisse, talle meeldib sealne kultuur — muuseumid, arhitektuur. Ta on ka suur kuningapere fänn. Isegi mõnest ajakirjast nende pilte välja lõiganud. Ma ei osanud muud kosta, kui seda, et teeme ära.
Ostsin säästudest piletid turismifirma grupireisile, et oleks ikka giid ka kaasas. Trotsis väsimust. Käisime augustis, vanaema nautis iga hetke. Klõpsis pilte Big Benist, veetis tunde muuseumites jne. Kohati väsis, aga sai sest kiiresti üle. Minu jaoks pole grupireis haarav ja olen varemgi Londonis käinud, aga sel pole vahet. Tema unistus täitus. Kahjuks suri ta selle aasta märtsis. Tal oli väärtuslik elu, ma usun, et ilmselt oli siis õige aeg lahkuda. Ja mina olen talle tänulik. Ehk ei osanud alati tema rolli austada, aga teen seda nüüd.
