SUVEJUTT: vanaema surm, tundmatu mees ja ootamatu armumine

Meie pere elab Surjus, see on Reiu jõest ja metsadest täitsa ära lõigatud paik. Isegi Pärnuni on siit üle 15 kilomeetri. Juba nelisada aastat tagasi oli siin vähe asustust. Minu ema on rätsep ja ta elas Nõukogude ajal Moskvas. Isa teeb juhutöid: saeb võõrastele inimestele puid ja aitab maaparandajatel jõge kõrkjatest puhastada. Jõest püüab ta ka kala. Üldse keerleb meie alevis kõik jõe ümber. On ka väikene puidutööstus, ehituse- ja transpordifirma, puhkemaja ja tervisekeskus. Ma esitasin igale poole oma CV, võeti aga tööle lasteaia kasvatajaks.

Niisiis saagem tuttavaks: olen mehele minemise parimast east välja jõudnud veidi kurvameelne tüdruk. Päeviti on mu meeleolu tavaliselt väga korras, aga õhtu, kui taevasse ilmub hahetav viirg, tuleb peale must melanhoolia. Ma pole kursis asjaoluga, et võiksin oma elu paremaks muuta.
Ühel päeval panin valged platvormtossud jalga ja sõitsin jalgrattaga välja, et rohkem loodust uurida ja sellest enam teadmisi ammutada. Kui need juunilumi ja -rahe ära kadusid, siis läks kõik ilusaks, metsades hakkasid laulma ööbikud ja kukkuma käod ning minu hinge puges õnnetunne. Kuu aega tagasi olid õunapuud veel olnud õites, aga nüüd on õite asemel mahlakad pungad. Mu saja-aastane vanaema ütleb, et see toob õnne, kui pungad puude küljes on. Vanaema oli mulle üldse suur autoriteet. Oli — kuni mineva nädalani, pärast seda jäid vaid mälestused.

Nüüd oli mu enda kleit selline valge ja läbipaistev nagu nood õied juunikuus. Ma eelistan, muide, alati seljadekolteed, see on jama, kui dekoltee on sul ees. Siis on selline tunne, nagu oleksid alasti. Mehhiko filmides ühtib seljadekoltee mõnikord lõhikuga ja see on eriti äge.
Niisuguseid mõtteid mõlgutades sõitsingi alevist välja, tolmusel maanteel ratast vändates ja ühe oma pruuni silmaga jõge kaedes. Reiu jõge kutsutakse siinmail vete emaks ning seda mööda sõidavad kõikvõimalikud vee-elukad. Näiteks purilane on meduusi lähisugulane, kes kulgeb mööda jõge nagu liigutav kiletükk. Silmade asemel on tal üks tume muks küljes. Kätte võtta teda ei tohi, sest purilane kuivab sekunditega suisa surnuks. Reiu jões on muidugi ka kalu, aga neist ma suuremat ei tea, ma pole kalur. Jõeloomad aga, kes olekult ujumismütsi meenutavad, on väga minu meele järgi. Olen nende tõsine fänn!

Lugeja peab aru saama, et ma istusin juba lapsena kaua jõe ääres, sest jõgi oli mu arm. Võisin toona pikalt vaadata, kuidas lained vastu kallast pladistasid. Lembisin enam loomade kui inimeste seltskonda, sest inimesed olid minu meelest nii valelikud. On praegugi. Nii istusin jõe kas ühel või teisel kaldal niikaua, kuni udu mõlemad endasse mähkis ja vetevoogudest tuli välja näkk, kes oli peaaegu kõiges nagu imeilus naine, aga teisalt ka mina beebina.

Nüüd istusin samuti ühel Matsita küla heinamaal vee kulgemise juures ja uurisin, kuidas pisikesed kalad põhja veekasvude juurest päikese šillerdustesse põikasid. Peagi valdas mind nii harras ja rahulik meeleolu, et ma ei kuulnud ega näinud midagi enda ümber. Hakkasin unistama enda pulmadest, sellest, et mulle tuuakse terve sületäis roose. Hiljem saaks minu mees hea töökoha, rajaksime oma talu, kus oleks hulgani hobuseid ja kitsesid ning ühel päeval tuleks mulle pisukene tita. Siis vast õige elu algaks!

Need unistused ja uned seal jõe ääres paisusid nagu värvilised seebimullid. Kartsin juba, et nad ühel hetkel lõhki minemas on nagu tõelised nätsumullid.

Olin täielikult omas maailmas, kui mind mõtisklusest ühtäkki äratas noormehe hääl. See hääl tuli minu selja tagant. Kargasin püsti ja pöörasin otsemaid ringi. Surnuks võib niimoodi ehmatada! Minu meelest tuleks inimest enne ehmatamist alati hoiatada. Ka kuulus eesti kirjanik Veiko Märka on öelnud, et kui inimesed alati teaksid, mis neid ees ootamas, siis oleksid nad alati õnnelikud.

Mind oli kõnetanud ilus noor brünett mees. Musta maika väel istus ta oma mootorratta, Norton 1972 Commandose seljas nagu rüütel oma ratsul. Ta silmad olid nii heledad ja lahked, et ma ei julgenud neisse vaadatagi. Seda panin aga tähele küll, et tal olid pikad ripsmed nagu naisel. Ise nii mehelik, aga ripsmed pikad.

„Hei, sa oled ju ilus tüdruk,“ ütles too tundmata mees. „Kas sulle on seda varem öeldud?“

Nüüd sain ma oma enesekindluse tagasi ja vaatasin talle sügavalt silma.
„Loomulikult, seda on mulle palju üteldud,“ vastasin ma nii väärikalt kui sain. „Mulle öeldakse seda vähemalt kord kuus. Elu jooksul on mulle aga seda öeldud juba vähemalt sadu kordi.“

„No ja mis sa siis istud ja nukrutsed siin? Elama peab, nagu mina. Mina olen täna juba sada kilomeetrit ringi sõitnud,“ vastas ta minule.
„Sul kerge rääkida, ole lõbus,“ ütlesin mina. „Aga eelmine nädal suri minu vanaema ära ja teda ma nüüd taga nutangi.“
„Aga lähme parem minu motikaga sõitu tegema!“
„Aga kuhu ma oma jalgratta siis jätan?“
Tundmatu, kes nimetas end Peeduks, leidis ka sellele probleemile lahenduse. Ta lukustas ekstrakindla lukuga selle puu külge. Ja siis vuhisesime minema, nii et suur tuul saba all. Hoidsin poisi seljast ja õlgade ümbert kõvasti kinni. Peedu sokutas oma Commandose läbi igasuguste külateede. Ütlesin talle komplimendi ka: „Oled nüüd lausa komandör kohe.“
Ta ei hoolinud eriti kiitusest. Olime kümmekond kilomeetrit maha sõitnud, kui ta tuli ratta seljast maha, aitas minugi maha ja küsis minult:
„Kas oled nüüd vanaema kaotusest üle saanud? Loodetavasti nii karmilt see enam ei mõju?“
„Ei, kus sa sellega. Olen nõus sinuga tulema igale poole, kuhu sa iganes tahad.“
Edasi läks meie sõit veel kiiremaks ja ma jõudsin juba mõelda, et see on nagu unenägu. Siis tegime veel mitmes külas peatuse: tegime seda Vaskräämas, pidasime pausi Jaamakülas, isegi Saunametsa väikekülas paksude metsade vahel oli meil väikene peatus. Niikui Peedu Commandose hääl vaiksemaks jäi, kogunesid külapoisid kohe meie ümber vahtima: kes need veel niisugused on? Õnnetud maanoormehed: nad tulid tööd tegemast oma Ladade ja muude autode alt ja käitusid nii, nagu poleks nad minusugust naist varem näinudki. Ma ei unusta kunagi neid kohmakaid lähenemiskatseid. Ka Paikuse politseikooli puhkusel viibivad kursandid tiirutasid ümber minu. Nii olime olnud juba mitmes külas, aga ikka ei vaibunud tähelepanu minu suhtes.

Lõpuks ütles Peedu:
„Sa oled üks imelik naisterahvas, Elo. Kogu aeg passitakse sind, mulle on sinu südame juures nii plju konkurente tekkinud nagu sipelgaid. Ma lihtsalt ei saa sinuga suhelda.“
„Ahah, kas oled armunud või?“ uurisin mina nipsakalt.
Aga sinnapaika meie suhted sealsamas jäidki. See oli mees, kes ei kannatanud mingit konkurentsi.