Tahaks põgeneda: jõuludel on ühel pool lauda minu, teisel pool mehe pere, sekka ka inimesi mehe eelmisest abielust…
Esiteks, et ma jälle söömisega pidama ei saanud, kuigi alguses oli plaan piirduda tükikese kalkuni ja toorsalatiga. Ja teiseks — kingituste üle. Need peaksid olema jõuluajal keelatud. Inimesed hakkavad just jõuluajal ette kujutama, et inimene vajab endale asju ja siis ta on hästi edukas. Aga kuidas sa ütled kinkijale, et mu mees ei kasuta Old Spice’ tualettvett. Või et ma ei tahtnud uut, viis numbrit suuremat dressipluusi ega turult ostetud Vuittoni pajakindaid. Ei tahtnud Laulupeo ega Eesti mängufilmi DVD-d ega mõne Eesti linna teejuhti. Ei tahtnud viiendat Monopoli ega seeniorite Aliast (palun lõpetage see kasside ja koerte Aliaste kokkuostmine!) ega kaubanduskeskuse kinkekaarti ega nummi kassipildiga albumit; ei tahtnud mitte midagi, tahtsin rahu. Tahtsin sellist rahu, et paneks 24. detsembril jalad seinale, võtaks raamatud kõrvale ja lahkuks sellest asendist 26.detsembri õhtul. Sellist jõuluaega oleksin tahtnud. Aga kuidas seda saada? Kõik läks valesti juba 40 aastat tagasi. Võimalik, et isegi 2013.aastat tagasi.
Iga jumala jõululaupäeval istub terve suguvõsa koos minu majas, sest arvatakse, et see on tore suur koht, kuhu kõik ära mahuvad. Arvatakse petlikult, et ma olen neid ise kutsunud, kuigi tegelikkuses pole ma viimased kümme aastat sellekohaselt suud avanud. Selle ajaga pole midagi muutunud — ühel pool lauda istuvad minu sugulased ja teisel pool lauda mehe omad. Kuna mees on korra lahutanud, siis on juhtunud, et mõni tore sugulane vajub kohale ka tema eelmisest tutvumissatsist. Ja võimalik, et ka temal on keegi kaasas, näiteks kolm last. See on pöörane! See on tappev. See on ebainimlik lõimumine.
Aga lapsed on nii rahul, sest need on vanaemad ja vanaisad ja neile kõigile meeldib. See pakkide avamine, kilkamine, kahvliklõbin. Mees paneb paar õlut kohe lõunal hinge alla, sest ka talle käib see närvidele, aga kuidas sa emale ütled, et sel aastal jääb ära. Ei, poeg ei ütle sellist asja iialgi. Ja kuna nii ei öelda, siis võtab minu mees seda asja saatuselöögina, mille peab lihtsalt üle elama. Ta kütab sauna, toob puid, teeb asja siia-sinna. Mina aga teen kõik ülejäänud.
Olen seda teinud tegelikult terve viimase nädala, sest mul hakkab juba sügisel tohutu häirekell lööma, et mis toidud siis sel aastal teen. See on täiesti mõttetu küsimus, sest kõik on ühtemoodi juba 40 aastat — kapsas, kartul, seapraad, kasukas, kartulisalat, rosolje, verivorstid. Ühel aastal tegin teistmoodi — Caesari salatit, krevette, kalkun, erinevad juustud, küpsised… See oli läbikukkumine. See oli tavade eiramine. Ämm tuulas külmikus, et praadida viinereid. Jõulutunne peab tulema seestpoolt, ütleb ta.
Jah, kui söögitegemisega, lauakatmisega, tubade koristamise ja laua taga istumisega saame enamvähem kõik hakkama, siis kõige hullem on suhtlemine. Teemade valimine. Teemade summutamine. Teemade tõstatamine.
Ma olen muidu rõõmsameelne inimene ja võõrustan heal meelel inimesi, kuid mitte jõuludel. Sest aasta lõpp on alati kiire, kõigil jõulupeod ja üritused… Eriti kui juhtub olema endal mõni töö-või tervisemure.
Aga milline hetk on jõulupühadel siiski kõige nukram? See, kui astun esimesel jõulupühal sauna. See on eelmisest päevast veel leige, kuid haiseb õlle, glögi ja küüslaugu järele. Kellel on saun, see teab, milliseks muutub saun ja sauna eesruum järgmisel päeval, kui sealt on 15 inimest läbi astunud.
See on nukrus. See iseloomustab justkui mööduvad aastat. Et suur osa on läbi, kuid natuke on veel jäänud.
Siis oleme mehega teinud nii, et koristan sauna ja panen uuesti kütte. Istume koos saunas ja oleme lihtsalt tasa, libistame glögi. Siis peame plaani, et järgmisel aastal enam seda tralli ei tee, sõidame lastega soojale maale. Noogutame, lubame kohe internetti midagi broneerima minna. Kuni see „järgmine aasta” tuleb jälle pauhti peale. Jälle istume praekapsaste taga, hingetoru on kitsaks söödud ja ma astun jälle sauna. See on lõputu 24. detsember minu elus.
