Tais elav eestlanna: siin ei soovita kaassööjaile head isu ja kinno minnes kuuleb iga kord hümni
Tegelikult söövad taid kahvli ja lusikaga. Nuga nad ei kasuta, pulki ka mitte. Praadi ja sushit süües muidugi vastavalt nii üht, kui teist, aga Tai söögi jaoks sobivad kahvel ja lusikas hästi. “Kas sa oled juba riisi söönud?” (kohandatud tõlge) küsivad nad ja see on neile kohati vaat et “kuidas läheb?” eest. Jaatavale vastusele reageeritakse heakskiitva naeratusega, eitavale pigem murelikult. Üldiselt ongi söömisega lihtne — oled korra päevas juba riisi söönud ja sellest piisabki. Lisaks võid mõne supi või nuudliroa pintslisse pista, aga kohustuslikku kolme söögikorda (hommiku-, lõuna- ja õhtusöök) siin ei eksisteeri. Ka ei soovita: “Head isu!”. Selle asemel päritakse hoopis alati: “Arroi mai?”, mis tõlkes võiks tähendada: “Kas on maitsev?”. Isu on niikuinii hea, muidu ju ei sööks!
Nii nagu ei ole: “Head isu!” taide kommete osa, ei soovita ka aevastamise järel: “Tervist!”. Minu teada on selle põhjused ajaloolised ja otsapidi ka usuga seotud, aga eks huviline otsib vastused ise. Väga levinud on aga pärida selle kohta, kuhu mööduja teel on. Ma pidasin seda algul vaat et kohatuks, et mis mõttes: “Kuhu sa lähed?”. Eriti, kui küsijaks oli võhivõõras. “Mis see sinu asi on!” torisesin mõtteis. Selgus, et see on kohalikele täiesti igapäevane küsimus, ning nad pärivad seda enamasti sõpradelt, kes mööda kõnnivad või sõidavad ja pigem ehk juhul, kui ei ole mahti jutustada, et kuidas siis läheb kah. “Pai nai?” (“Kuhu lähed?” lühendatud versioon) hüüavad nad ja vastuseks kõlab: “Sööma!” või “Tööle!” vms. Võõrad, kes mult seda kohati ikka küsivad, teevad seda aga tähelepanu võitmiseks, et farangile oma kraami müüa, taksoteenust pakkuda või lihtsalt juttu alustada.
Ühel õhtul tellisingi tööle minekuks takso. Mu tuttava takso-onu asemel istus autos hoopis naisterahvas! Järgmisel hetkel astus taksojuht autost välja ja hõikas: “Tere! Mu tüdruksõber sõitis ka minuga kaasa!” Naersin omaette — loomulikult! Naine istus ju vasakul esiistmel, mis on siin kaassõitja koht. Aeg-ajalt kipub miskipärast ikka juhtuma, et ma hajameelsusest juhi istmekohale ronin. Samas motikal vuristades tundub vasakut kätt liiklemine igati loomulik.
Eelmisel puhkepäeval käisin elukaaslasega kinos tai filmi vaatamas. Kaaslane ajas eaialgu mu filmivaliku peale silmad suureks: “Tai filmi? Ja kinno vaatama?” Ma siis teatasin pist nördinult, et isegi pisikeses Eestis tehakse filme ja paljud neist on vägagi vaatamist väärt, lisades, et kohaliku linateose vaatamine aitab ehk paremini mõista seda võõrast riiki, kus me elame. Kaaslane kiikas treilerit ja nõustus. Tegemist oli romantilise komöödiaga — film oli oma žanris ootuspärane, lihtne puhkepäeva meelelahutus. Tai filmile omaselt vürtsitas seda kohatine ülemängimine, kohalikele hirmnaljakas, farangidele hea ja halva maitse piiril laveerimine. Detail, mis Tais kinoskäimise aga teistsuguseks muudab, on see, et enne filmi algust — treilerite ja reklaamide vahepeal — mängitakse kuninglikku hümni ning kogu saalitäis peab selleks ajaks püsti tõusma.
Kinost teel koju käisime läbi poest. Passisime pähklileti ees, kui üks tai meist möödus, samal ajal põlvist madalamale laskudes, et meie vaadet riiulitele mitte segada. “Oled sa märganud, et kui taid kellestki, kes millegagi ametis on, mööduvad, kummarduvad nad pisut, justkui vabandades?” Elukaaslane ei olnud seda märganud. Lisasin, et minu meelest on see tore komme ja olen selle isegi omaks võtnud.
Kodukortermaja taga tervitas ehitustander, mis laiub seal juba mitu viimast nädalat. Ühel päeval sõitsid kopad lihtsalt kohale ja tõmbasid senise roheluse tühjaks liivaplatsiks. Platsile rajati plekist putkad, kuhu ehitusmehed sisse kolisid ja nii nad seal nüüd elavad ja ehitavad. Ilmselt uut kortermaja, vundament juba kerkib. “Aga kus on sildid, mis näitaks, milline firma ehituse taga on ja mis siia täpselt tuleb?” küsiti mult. Ega ma ei osanudki vastata. Nii lihtsalt on, niimoodi teistmoodi. Nagu kõik need igapäevased teistmoodi pisiasjad, mida lõpuks enam ei märkagi. Näiteks seda, et kohvi tellides peab täpsustama, kas tahad külma või kuuma, õlut juuakse jääga, väljas süüa on odav ning köögi olemasolu kodus ei ole primaarne. Kodusisustuses eelistatakse külmi toone, sest see tekitab mõnusalt jaheda tunde — kogu aeg on ju palav! Vaibad, soojad toonid ja heast peast küünalde põletamine on taidele pisut arusaamatu, igasse transpordivahendisse on võimalik pea lõputult inimesi toppida (rolleri peale näiteks vabalt viis), liigsooja merevee asemel eelistatakse jahedas ja magedas kosevees sulistada, taidele kehtivad ühed (odavamad) ja farangidele teised (kallimad) hinnad, kusjuures näiteks taipoksi matši saab kohalik tasuta kaeda, samas kui farang pileti eest kopsaka summa välja käima peab. Seda nimekirja võiks jätkata lõputult.
Suve alguses lendan kodumaale, et taas kõiki neid meiemoodi pisiasju märgata (korrektsed sildid! maailma parim kodujuustu valik!). Ja et liigelda paremat kätt, süüa noa ja kahvliga, nautida kodumaiseid filme ja vaiba pehmet puudutust jalge all ning et soovida sööjaile: “Head isu!”, loomulikult.
