Tänapäeva haarem: kui oma naine ülbitseb, võtab mees tema kuuldes kõne armukesele ja rahu on majas!
Nimelt on kõnealune sarvedega abielunaine allaheitlik tegelane, kes on end oma mehest sõltuvaks teinud. Mees on majapidamise varustanud kõige vajalikuga ning naisel ei ole jäänud üle muud kui nautida koduperenaise elu ja tegeleda oma hobidega. Lapsed on neil juba suured ja keskea piir on ka juba ületatud, nii et naine ei näinud lõpuks enam vajadust kodus pingutada. Ta lasi enda figuuri käest ega viitsinud midagi muud teha kui tasapisi aias nokitseda, tikkida, ajakirju lehitseda ja seebikaid vaadata.
Laisk ja mugav elu kestis hetkeni, kui ta sai teada, et talle on tekkinud rivaal. Ta leidis end ülepeakaela jäisest veest ja paanika oli suur. “Ütle, mida ma pean tegema?” helistas ta ükspäev, hääles ahastus. “Kujutad ette, kui ma talle käratasin, et tean tema armukesest kõik, ei üritanudki ta salgama ega end õigustama hakata. Hoopis muigas üleolevalt ja mühatas: ma tean, et sa tead, aga mul on ükspuha. Ja tal ongi absoluutselt ükspuha!”
Lapsi hoiab ohjes kotimees, naist mehe armuke
Kuigi püüdsin enda meelest head nõu anda ja veensin teda jobul minna laskma, kuna tema armastus on ju nagunii otsa saanud, sugenes petetud naise häälde kabuhirm. Ta jäi endale kindlaks: armastagu või ärgu armastagu, ärgu ainult jalga lasku. Tema väitel ei olevat tal endal enam energiat endalegi kedagi uut otsima hakata ja ausalt öeldes olevat argielu stabiilsus ja harjumuspärased olmemugavused talle olulisemad kui palavad tunded. “Päris ausalt — ma suudaks vabalt leppida sellega, kui mees selle naisega edasi kohtub. Peamine, et tal ei tuleks pähe päriseks sinna kolida,” pihtis ta mu jahmunud kõrvadele.
Hirmunud naine hakkas enda eest hoolt kandma, võttis abikaasat üle aastate taas õhtuti vastu värske soengu ja sooja toiduga. Ostis isegi paar uut rinnahoidjat ja hakkas ajalehti lugema, et poliitikahuvilisele mehele muljet avaldada. “Tead, see asi on vist maha jahtunud!” teatas ta paari kuu pärast võidukalt. Kuid rõõm jäi üürikeseks. Mehe rahunemisest valvsuse kaotanud, unustas naine paaril õhtul tema lemmiktoitu valmistada ning hakkas uuesti kosuma. Varsti helises mu telefon jälle: “Oeh, ta on vanadel radadel tagasi… Kujutad ette, ta helistas sellele naisele minu kuuldes! Otse meie söögilauast! Nad lähevad homme õhtul teatrisse!”
Kogu see tsirkus jätkub tänase päevani. Kui naine on kodus kuulekas ja teenib meest korralikult, premeerib viimane teda sellega, et hoiab end tagasi ega piina abikaasat otse tema nina all armukesega mesimagusaid kõnesid pidades. Kui aga abikaasa end unustab ja mehe tahtmist ei täida, on teine naine tollel uuesti toru otsas. Nagu piits ja präänik. Mees on oma tegude mõjust hästi teadlik ja kasutab armukest sihilikult nagu politseinik kumminuia — kui sõna ei kuula, saad kohe sähmaka kirja.
Äkki polnudki haaremid nii halb mõte?
Olen endamisi imestanud, mis elu elab too teine naine. Võib-olla hoiab mees teda samamoodi kurikavalalt oheliku otsas, jagades kord lubadusi, teine kord aga võttes neid uuesti tagasi? Ehk elab too teinegi pidevas hirmus, et kui ta ei käitu isandale meelepäraselt, ei jätagi too oma abikaasat maha, nagu ta suure suuga lubas, aga kui ta täidab käsku, tekib tal uus lootus?
Mees ise on oma olukorraga rahul nagu roosa põrsas. Tal pole motivatsiooni midagi muuta ja on selge, et kuni keegi naistest otsustavalt kära ei tõsta, ei jäta ta abikaasat maha ega tee ka oma armukesest ausat naist, vaid peabki rahumeeli mõlemat. Kodus on tal perenaine, kes teda toidab ja ümmardab. Too teine naine on aga lõbude jaoks nagu kuum seks ja teatriskäigud. Elu nagu lill, kõik vajadused kaetud. Tõesti, võib-olla on jutus, et mehed pole monogaamiaks loodudki, siiski oma iva ja haaremid polegi nii halb mõte? Nii palju, kui olen kirjanduse ja filmide kaudu haaremieluga kursis, peavad naised isanda tähelepanu nimel konkureerima ja talle parimat pakkuda püüdma — tal on oma lemmiknaine, keda konkubiinid kadestavad ja püüavad üle trumbata. Et karm konkurents tõstab teenuste kvaliteeti, saab mees alati parimat.
Üldse, arvestades tänapäeva olukorda, kus normaalseid mehi on ilmselgelt vähem kui mehele kibelevaid naisi, siis äkki olekski mõistlik polügaamia taaselustada? Tundub ju egoistlik, et kui naine on kobeda mehe enda hoovi meelitanud, jääbki too alatiseks ainult ühe inimese pruukida, samal ajal peavad suguõed kehvemaga leppima või hoopis ilma jääma. Rikastel ja elus läbi löönud meestel on läbi aegade olnud armukesi, sest mõjuvõimsatel meestel on täitmatu seksiisu ja nad suudavad ka majanduslikult mitut naist ülal pidada.
Hea lugeja, mida arvad kaasaegsete haaremite ideest Sina? Kas oleksid nõus taluma enda kõrval mehe armukest, sest see tundub talutavam mõte kui mehest üldse ilma jääda?
