Teddy Boyd


Londonis East Endis ilmusid 50ndatel välja mõned uued teismeliste kambad, kes kandsid erilist rõivastust: pikk sametkraega pintsak, mis oli vooderdatud lillelise või eredavärvilise satiiniga ja mis oli töölise jaoks liiga camp.

Seda koos brokaatvesti, elegantse tiibkraega kahevärvilise keeglisärgiga, mille selja peale võis lasta trükkida näiteks lemmikorkestri embleemi. Pluss “vihmaveetoru” püksid nagu kuningas Edward VII valitsemisajal (1901-1910), eredad sokid ja Slim Jim lips.

Tegelaste juuksed olid vahatatud. Jalas olid poistel väga paksu tallaga kingad.

Kaubamärk draperii-pintsak ei täitnud vaid eraldusmärgi osa — kuna see oli õmmeldud villasest kangast paljude taskutega, hoidis ta omanikku soojas, kui too hulkus ringi või kihutas mootorrattaga öisetel tänavatel ning oli samuti hea relvade ja alkoholi varjamiseks.

Mõnikord olid pintsakukääniste siseküljele õmmeldud zhiletiterad — juhuks kui keegi peaks kakluse käigus revääridest kinni haarama.

Teddyboyd moodustasid kampasid, kellel mõnikord oli ühtne univorm ühise pintsaku või sokkide värviga.

Need uued edwardiaanid ei kujutanud endast viisakat töölisnoorsugu.
Nad hirmutasid inglise ühiskonda: kumminuiarünnakud, kaklused kampade vahel, jagelemised politseiga.
Esimene ajaleht, mis kasutas terminit teddyboys (-mängukarupoisid), oli Daily Express 23. septembril 1953. Sellel ajaloolisel pöördehetkel oli Elvis Presley lihtne autojuht.

Nende plaatide idiootlikud sõnad ja metsik muusika

Teddyboyd tegelesid gängisõjapidamise ja vandalismiga, ehkki suuremalt osalt ei olnud vägivald ja vandalism modernsete standardite järgi liiga tõsine. See oli meedia poolt suuremaks puhutud, kuigi toimus ka tõsisteid kambalahinguid flick-nugadega.

Osad teddyboyd olid anarhistid ning ründasid noorukite kampu, kes kiusasid taga 50ndate keskpaiku Britanniasse emigreerunud lääne-hindusid. Juba enne 1954. aastat tappis kamp teddyboysid Clapham Common’il Briti Rahvusrinde (British National Front) poolehoidja.

Teddyboyd tarbisid ainult ameerika Rock’n’Rolli (mille ristiisaks oli anarhist Alan Freed) ja briti bände, kes esitasid sama stiili muusikat.

Bill Haley sisuliselt leiutas rock’n’roll-muusika, millele Alan Freed pani nime ning selle stiili kümned ja kümned esitajad ning paljud teised said teismeliste iidoleiks.

See oli millegi uue algus

Just Bill Haley tegevusest algas see publiku kummaline aktiivsus, mis väljendus mitte ainult kontsertidel lärmitsemises, vaid ka istmete lõhkumises ja isegi kogu saali rusudeks peksmises.

Tšellist Pablo Casals nägi Haley muusikas “destillaati meie aja kõigist vastikustest”. Pastor David Noebel väitis oma raamatus “Rhythm, Riots and Revolution”, et: “Rock’n’roll on anarhistide vandenõu Ameerika elulaadi hävitamiseks.”

Levitati isegi järgneva sisuga lendlehti: “Tähelepanu! Stopp! Aita päästa Ameerika noorsugu. Ära osta neegriplaate. Nende plaatide kriiskavad, idiootlikud sõnad ja metsik muusika õõnestavad meie valge noorsoo moraali Ameerikas. Helista asutustele, mis reklaamivad oma kaupu niisugust muusikat levitavates raadiojaamades ja kaeba neile! Ära luba oma lastel osta või kuulata neid neegriplaate!”

Rockerid, maakeeli lõngused

Kui viiekümnendad seostusid linnatöölisklassil teddyboy rõivastusega, siis meedia tähelepanu tulemusena juhtus peagi midagi muud. Igaüht, kes põhjustas mingit laadi rahutusi, süüdistati teddyboyluses.

See sai peaaegu moodsaks (ja see müüs ajalehtedes) — ajada iga antisotsiaalne kuritegu teddyboyde kaela. Piisas ainult Tony Curtise juukselõikusest, kui nooruk oli kohe märgistatud kui teddyboy.

Varajastel 1960ndatel rahva maitse muutus. 60ndate briti pop-buum tõi uue muusika ja uue noorsookultuuri ning palju Teddysid — pärast sõjaväeteenistust Briti Armees — jättis oma finger-tip draperiid kappi. Kas see oli teddyde subkultuuri lõpp? Üldsegi mitte, seltsimehed!

50ndate rock’n’rollil oli veel palju fänne Suurbritannias. Need teddyboyd, kes järgi jäid, hakkasidki pühendama rohkem tähelepanu rock’n’roll-muusikale, mida nad esmajärjekorras toetasid.

Loe veel

Esimesed rock’n’roll-kõrtsid tekkisid, kui ilmusid rockerid, kellele meeldis sama muusika ja kes sõitsid võimsate briti mootorratastega. Muuseas, Juhan Smuul vahendas termini “rockers” maakeelde kui “lõngused”, mis on tegelikult väga õnnestunud vaste.

Teddyboyd ja rockerid said üksteisega hästi läbi ja nahast rockeritagi sai tavaliseks rõivastusesemeks ka paljudele teddyboydele. Rockeritagi võis kaitsta mootorrattaõnnetuste, habemenoarünnakute ja mahaloksuva veini vastu viisil, mida draperii-pintsak iialgi ei suutnud. 1967 hiilis Bill Haley “Shake, Rattle and Roll” jälle briti tabeleisse.

60ndate lõpus mängisid mõned bändid autentset rock’n’rolli juba teddyde uuele põlvkonnale.

70ndad, 80ndad ja… Ohutu rokenroll!

1970ndatel arendas uus põlvkond teddysid tugevat identiteeti: vaha hakkas asendama juukselakk, draperiid olid eredamad, “vihmaveetorud” kitsamad.

Paljud teismelised ostsid endale second-hand-draperii-pintsakud, üks nendest oli ka Sex Pistolsi laulja Johnny Rotten, kes kuulus samuti mingi ajavahemiku teddyboyde ridadesse. Helepunast draperii-pintsakut kandis ka Sex Pistolsi basskitarrist Sid Vicious, kes esitas mitmeid rock’n’rolli klassikasse kuuluvaid laule.

70ndatel tekkisid Britannias stiliseeritud glam- ja punk-rocki bändid ning samuti ilmus välja rockabilly.
Varajastel 70ndatel põlgasid paljud teddyboyd, eriti vanem põlvkond, seda muusikast — nad nõudsid rock’n’rolli. Vähehaaval avastas siiski ka see põlvkond rokabilli näol rock’n’rolli juured.

Tuletame meelde: Mr. Presley startis rockabillyl. Artistid nagu Carl Perkins, Johnny & Dorsey Burnette, Charlie Feathers, Hank Mizell, Warren Smith, Billy Lee Riley ja paljud teised said äkki kuulsaks Inglismaal, siis varsti ülejäänud Euroopas.

1980ndad olid teddyboyde jaoks kesisne aeg. Thatcheri rezhiim oli loovuse vaenlane ja igat masti noorsookultuurid närbusid, töölisklassi madal tööhõive ja palgad viisid teismelised ükskõiksuse ning mõttetute mässudeni.

1990ndatega kaasnes teddyboyde esiletulek ülejäänud Euroopas, kus rock’n’roll on alati populaarne olnud.

Algupärased teddyboyd olid vägivallaks liiga vanad ja need kes ilmusid 1980ndatel, ei olnud kaklemisest huvitatud. See viis uut tüüpi ohutu rock’n’rollini.

Plaadimüük teeb kindlaks tähe väärtuse ja disc jockeyd mängivad nii vinüülplaate kui ka CD-sid, 1950ndate klaveriboogie’t, 1990ndate saksa rockabillyt ja Elvist seinast seina.

Eesti teddid

Ehkki teddyboyd olla esindanud briti noorsookultuuri väidetavalt esimest nägu, ei ole see väide väga tõenäoline, kuna Eestiski eksisteerisid juba 1930ndatel sellised subkultuurid nagu graadepoisid (laiade pükstega) ja shimmipoisid (kitsaste pükstega).

Maavallas on kõige kuulsamad teddyboyd vast Sven Lesberg ehk Less Sääsest, Andrus Kasesalu ja Ülari Kirsipuu.
Kõige märkimisväärsemad teddyboy ja rock’n’rolli bändid on olnud Jolly Roger, Rock’n’Roll Band, The Tramps, Chicken Band, Nine Lives, Kirsipuu & Kasesalu, Wild Cats ja The Rockin’ Guys.

Näib, et osa teddyboysid pöördub tänapäeval, 2000ndatel, tagasi oma liikumise juurte juurde.
Nad loobuvad 70ndate stiilist 50ndate kasuks.

Nähes lapsi ja teismelisi draperii-pintsakutes ja ringseelikutes on selge, et teddyboyd ja -girlid jätkavad veel kaua.

Keegi ei tea, mida tulevik toob, ent oleme kindlad: Rock’n’Roll will never die!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare