Tõeline JÕULUIME! Enneaegselt sündinud lapse ema: „Peab lihtsalt uskuma, isegi valgesse tabletti. Kui milleski kahelda, siis ei tööta ükski meetod.“

 (4)
Jaga ka oma lugu!
Tõeline JÕULUIME! Enneaegselt sündinud lapse ema: „Peab lihtsalt uskuma, isegi valgesse tabletti. Kui milleski kahelda, siis ei tööta ükski meetod.“
Mari KeremErakogu

Kuigi jõuluaeg on imede aeg, ei pea miraaklid juhtuma tingimata just pühade ajal. Sellegipoolest peaksime mõtlema just praegu elu imelistele hetkedele. Öeldakse, et suurim neist on uue elu algus, kuid teinekord võib lapse sünnist olla veel suurem ime see, kui ta vaatamata raskustele, haigustele ja õnnetustele üles sirgub. Ja kõigest negatiivsest ka taastub.

Selline mitmekordne ime juhtus Keremite peres. Viiuldaja, muusikapedagoog ja dotsent Mirjam Kerem tõi 1985. aastal 7. novembril ilmale tütre Mari. Kuigi oli suur ja tähtis Oktoobrirevolutsiooni aastapäev, tõi see vastsele emale kaasa hoopis mure ja hirmu lapse pärast. Mari sündis kaks kuud enneaegsena ja kaalus vaid poolteist kilo. Tolle aja sünnitusmaja tingimused ja reeglid polnud aga kiita.

Kaks kuud haiglaseinte vahel
„Ema oli justkui lapse kõige suurem vaenlane. Üldiselt võis kohtuda lapsega vaid toitmise ajal,“ meenutab Mirjam. Siiski läks tal veel õnnetumalt — kuigi Mari tuli ilmale neljapäeval, nägi värske ema teda alles esmaspäeval. Selleks viis tuttav arst Mirjami salaja last vaatama.

Mari viidi pärast nädala möödumist üle enneaegsete laste osakonda. Sel lühikesel teekonnal autoga üle õue polnud laps kuvöösis ning tema kehatemperatuur langes lausa 34,7 kraadini. Olukord oli kriitiline, kuid õnneks sai Mirjam olla edaspidi enda beebiga koos lausa ööpäev läbi.

Seotud lood:

Nimelt tõi Tallinna Lastehaigla vastsündinute osakonna juhataja doktor Adik Levin vastsündinute ravimisse uue suuna, lubades emadel kogu aeg enda lapse juures viibida. See oli tollal harukordne terves maailmas. „Kui sain olla enda lapsega, läks ta rohkem tita nägu ja tundus, et olukord läheb paremaks,“ meenutab Mirjam.

Talle lubati, et pääseb lapsega koju enne vana aasta lõppu. Paraku aga venis see aeg pikemaks. „Tollal polnud ju kombeks toimuvast emale rääkida. Haiglas levis mingi nakkus ja nõnda ei saanudki me 31. detsembriks koju.“ Haiglast pääsedes aga halvenes Mari tervis. Tulid aina uued mured, ravid ja ravimid. Ta vajas suuremat kompleksravi. Mari vanemad otsustasid pärast pikka kaalumist sellest loobuda. Põhjus oli ilmselge: iga ravikuur muutis lapse ainult nõrgemaks, põduramaks ja tõi näiliselt uusi hädasid juurde.

Sellel hetkel otsustas Mirjam parandamatu optimistina, et võtab last täpselt nii, nagu ta on. Mis sest, et on pisem ja areneb aeglasemalt! Teda ei tohi võrrelda vanema venna Mihkli või teiste „normaalsete“ lastega. Tuleb olla enesekindel ega tohi endas või lapses kahelda.

Unistused lähevad täide
Mari ei õppinud siiski niipea kõndima, piimahambad tulid suhu emailkihita ja tema kõne ei tahtnud üldse areneda. Kuid see ei heidutanud vanemaid. Tõelised pisarad tulid Mirjamile silma alles siis, kui lapse tervis paranes. „Peab lihtsalt uskuma. Ka valgesse tabletti peab uskuma! Kui milleski kahelda, siis ei tööta ükski meetod.“ Tema vankumatut usku saatis edu — Mari hakkas kõndima viieaastaselt.

Kuigi Mari füüsiline areng oli aeglasem, rõõmustas ta enda pere särava mõistuse ja kõlava lauluhäälega. Kooliteed alustaski ta Tallinna Muusikakeskkoolis, kus õppis ema käe all viiulit. Muide, ema eeskujul soovis temagi saada pedagoogiks ning aastaid hiljem lõpetas neiu Muusikaakadeemia viiuliõpetaja magistriõpingud cum laude’ga. Nüüd teebki Mari enda unistuste tööd — ta on Kose Muusikakoolis õpetaja ja osakonna juhataja.

Kõik on võimalik
„Ta sai ja saab kõigega hakkama! Tal on olnud alati väga särav mõistus. Seetõttu tuleb keskenduda selle arendamisele, mis on antud,“ sõnab Mirjam ja rõhutab, et suudab vaid tänu enda lapse omapärale näha teiste laste erilisust. Ta on kindel, et raskes seisundis lapsi tuleb juba kaks sammu ette planeerides aidata, et need ei peaks end abi paludes ebamugavalt tundma. Lapsele peab tekitama võimaluse ja tunde, et ta saab ise hakkama. Ja siis saabki.

„Mind on saatnud elus vaid õnn. Ma ei ole midagi kaotanud. Olen vaid juurde saanud. Minu laps ei ole puudega, tal on kõndimistakistus. Kuid viriseda ei tohi, veel vähem lapse ees. Peab püsima rõõmsa ja enesekindlana. Ja sellele ajale tagasi mõeldes näib, et midagi hullu justkui polekski olnud,“ mõtiskleb Mirjam ja on kindel, et imed võivad juhtuda igal ajal.

Mari 2010. aastal magistriõpingute lõpetamisel


Loe veel


Mari (vasakul) ja Mirjam (paremal) 2015. aastal Kose muusikakoolis enne esinemist

Hea lugeja, kui Sa tahad jagada teistega oma suuri ja väikeseid jõuluimesid, siis kirjuta meile neist aadressile naistekas@delfi.ee. Vajadusel on anonüümsus garanteeritud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare