TÕELINE JÕULUIME! Vastsündinud Franki emale öeldi, et laps ei ela kahte päevagi. Ometi on ta praegu täies elujõus 36aastane mees

 (17)
TÕELINE JÕULUIME! Vastsündinud Franki emale öeldi, et laps ei ela kahte päevagi. Ometi on ta praegu täies elujõus 36aastane mees
Foto on illustreerivPanthermedia/Scanpix

Ühest imest võib sündida teisi. Ja sündida sõna otseses mõttes. 1979. aastal avati Mustamäel uus haiglahoone aasta varem asutatud Tallinna Lastehaiglale. Vastsündinute ja enneaegsete patoloogia osakonna juhatajaks sai doktor Adik Levin, kelle harukordne tegutsemisviis on kinkinud elu väga paljudele lastele. Veel enam, see on mõjutanud sünnitusmajade, laste ja emade olukorda terves maailmas.

Nõukogude ajal oli täiesti mõeldamatu, et vastsündinu võiks viibida koos emaga. NSV Liidu tervishoiuministri range käskkirja järgi olid emad oma lastele lausa ohtlikud. Kardeti näiteks kõiksugu infektsioone, mida nad võivad anda enda järeltulijatele. Tallinna Lastehaigla avamise hetkel polnud vastsündinute osakonnas aga piisavalt pisikeste eest hoolitsevaid õdesid. Nii otsustas Levin, et sama hästi võivad nende eest hoolt kanda ka emad ise.

„Selline otsus oli väga ohtlik. Saime Eesti Tervishoiu Ministeeriumilt ja Tallinna juhtidelt erakorralise loa, aga kui midagi oleks valesti läinud või juhtunud, oleks mind oodanud ilmselt vangimaja,“ rääkis Levin tollasest riskantsest tegutsemisest. Muide, see oli esmakordne katse tollases nõuka aja süsteemis, kuna teistes liiduvabariikides kardeti panna emad haigete vastsündinute ja enneaegsete lastega ühte palatisse. Sellegipoolest läks kõik õnneks ja tollane samm on päästnud väga paljude Eesti laste elu.“

Seotud lood:

Pisikese Franki pääsemine
Üks esimesi lapsi, kes uues osakonnas haiglaravi vajas, oli Frank Õim. Sündides kaalus poiss üle viie kilo, samas kirjeldati emale sünnitust terminiga „kiirsünnitus”, mille käigus neelas vastsündinu alla looteveed ning sai seeläbi närvikahjustuse. Lisaks diagnoositi tal kahepoolne kopsupõletik.

Et sünnitus toimus 29. detsembril, oli pea kogu haigla pühademeeleolus. Arst ütles värskele emale aga enne aastavahetust, et ta peaks rinnapõletiku vältimiseks lapse toitmise unustama, kuna beebi ei ela uue aastani. Õnneks oli aastavahetusel öises valves õde, kes istus kogu öö Franki ja tema ema kõrval ning aitas lapsel kriitilisest olukorrast välja tulla.

Kümme päeva pärast sündi viidi Frank üle Adik Levini osakonda. Seal olid nad emaga märtsikuuni. Kopsupõletik ei tahtnud poisil raugeda ning närvikahjustusest esinesid krambid. Franki ema oli vapper: esimesed kolm kuud oli ta järjest üleval ja valvas last. Kui poisi hingamisse lõi krampe, tuli momentaalselt kutsuda õde, kes seda süstiga leevendas.

„Isa on rääkinud, et ema oli sellest kõigest äärmiselt kurnatud ja kõhn nagu luukere. Samuti tekkisid tal haiglas üle keha põletikulised paistetused, millega sattus lausa operatsioonilauale. Tean, et ema elab seda tegelikult tänaseni üle, selline asi jätab jälje. Kuid ta oli ja on tõeline ingel ning andis toona palju rohkem kui ühelt naisterahvalt saaks eeldada. Samas loob see ka elukestva ja harukordse sideme ema ja poja vahel,“ räägib Frank.

Franki ema meenutab, et doktor Levin viibis haiglas kogu oma ärkveloleku aja ning käis ka tema pisipoega mitu korda päevas vaatamas. Kord tuli Levini naine õhtul haiglasse, et minna seejärel teatrisse. Sinna aga jäigi minemata, sest ühe pisikese patsiendiga oli kriitiline olukord. „Tema igatahes andis tööle oma hinge.“

Tänutunne südames
Pärast koju saamist ei olnud Frank siiski päris terve. Viienda eluaastani põdes ta kroonilist kopsupõletikku ja oli füüsiliselt teistest lastest nõrgem ja aeglasem. Nõnda ei saanudki ta lasteaeda minna. Kuid see mahajäämise tunne kasvataski Franki iseloomu. Poiss hakkas tegelema korvpalliga, et — maksku mis maksab!- olla teistega samal pulgal. Alles 15. eluaastaks tajus ta, et on teistega võrdne. „Sellised tagasilöögid ongi tegelikult hea selgroo kasvatajad.“

Frankist sai hariduselt energeetik ning praegu töötab ta ettevõtja ja investorina. Peale selle on tal kolm last. „Vedamine ja arstide õige tegutsemine oli liblikatiivaefekt sellele, mis praegu on olemas. Selle eest peab tänama doktor Levinit ja minu vaprat ema. Mõtlen tihti just jõulude ajal, et olen väga tänulik, milliste imeliste inimestega on elu mind kokku viinud,“ rääkis Frank.

Tuleb aga tõdeda, et veel 21. sajandil pole selline emade ja vastsündinute lähedus sünnitusmajades tavapärane. Kuid teekonda selleni on alustatud ning Adik Levin on saanud ka väärilist tunnustust. Tema algatatud laste intensiivravisüsteemi, kus emad saavad laste juures viibida ööpäevaringselt, soovitatakse Austraalia, Kanada ja Uus-Meremaa haiglates kui n-ö kuldset standardit.

Loe veel

„Ka paljudes arenenud lääneriikide haiglates pole ema oma lastele midagi enamat kui külaline. Humaansus meditsiinis on justkui uus asi,“ tunnistab Adik Levin, kuid kinnitab samas, et jää on hakanud selles osas liikuma. On rõõmustav, et tuhanded imed sünnivad maailmas tänu Eestis alustatud süsteemile.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare