Kahvel kukkus maha — on oodata naist külla, nuga — meest. Mingi hetk kui olin teismeline hakkasin jälgima, kas ebausul põhinevatel ütelustel tõepõhja ka all on. No ja millegipärast läks alati täppi. Võimalik, et puhas juhus või kokkusattumus, kuid kasvades nii, ei osanud ma maailma teisiti näha.

Selleks, et enda elu liiga keeruliseks mitte ajada, mõtlesin väiksena ise välja erinevad mugandused. “Aga mis siis saab, kui lusikas kukub maha?” küsisin vanaemalt. “Ei midagi.” Otsustasin omaette, et siis on last külla oodata. Ja alati keegi tuligi. Oleks ilmselt ka lusika kukkumata tulnud, kuid mulle meeldis mõelda, et just nii see on. Tundsin end siis natuke selgeltnägijana. Ükskord puistasin maha terve kollektsiooni söögiriistasid ja irvitasin, et nüüd see küll täide ei lähe. Õhtul saabusid külla minu vanemad, vend oma perega, astus läbi kaks sõbrannat ja ukse taga käisid ka eksinud võõrad.

Kui leiba-saia lõikasin, ei lubanud vanaema käega puru kokku pühkida. Ega käekotti maha panna. Pidavat raha majast välja viima. Käega puru kokku pühkida võis vaid nii, et siis pidid selle ära sööma — nii sündivad tulevikus ilusad lapsed. No ma ikka sõin seda puru päris isuga. Ja lapsed ongi ilusad (nagu tegelikult vast iga ema jaoks). Laua nurga peal ei tohi noor naine istuda, muidu ei saa mehele! Pimedas ei tohi vanemad süüa, muidu kasvavad lastest vargad. Oh need on veel lihtsad asjad ja mugavustsooni ei mõjuta — ongi ju mõnusam istuda mitte nurgas ja valguse käes.

Seelikut ei tohi alt üles selga panna, muidu saab su tulevane mees olema joodik. Kui mõne riideeseme kogemata tagurpidi selga paned, tuleb see seljast võtta ja sellel tammuda ning õigetpidi selga panna — kui seda ei tee, ei saa mehele! See, kes napsupudelile põhja peale teeb, saab omale poja (peale tütre sündi lasin sõpradega veini juues ikka viimase klaasi omale valada, nagu näha siis topelt edukalt — mul on nüüd lisaks tütrele kaks poega). Truud mehed teevad poegi, naistemehed tütreid! Mõned tuttavad, kel esimene tütar ja teine poeg on küll härrased, kes enne esimest last oma kaasale väikestviisi sarvi tegid ja hiljem maha rahunesid. Sõbrannad ei tohi koos ja korraga ühte peeglisse vaadata, hakkavad sama meest jahtima! Toas ei tohi vilistada, vilistad raha kodust tuulde! Kui kodust välja lähed ja midagi maha unustad, peab enne uuesti väljumist peeglisse vaatama, et päev halvasti ei läheks! Ah, egas ma kõiki neid nüüd väga tõsiselt ka ei võta, ikka poolnaljaga — annavad teised elule vürtsi ju!

Ma arvan, et kogu võlu peitub lihtsalt mõttejõu suuruses. “Sa saad seda, mida sa mõtled!” olen võtnud üheks oma motoks. Mäletan juhust, kui olin umbes kuuene ja mängisin Haapsalus Väikese viigi ääres, mille kõrval tol ajal elasin. Minust kihutas rattal mööda noor mees. Jõudsin vaid murdosa sekundiks mõelda, et kui ta hoogu maha ei võta, kukub paremale keerates kurvis lihtsalt maha. Samal hetkel ta kukkuski. Täpselt sealsamas, mida vaimusilmas nägin. Otsustasin sestpeale, et ma enam halbu mõtteid enda juurde ei lase. Kellegist halvasti ei mõtle. Ka nendest mitte, kel minu kohta midagi öelda on.

See oli ilus otsus, mida olen järginud senini. Võin käsi südamel öelda, et ma pole mitte kunagi vihanud. Olen olnud muidugi vihane, kuid mitte vihanud. Mõeldes, et halvad mõtted toovad ka halva elu. Tollest hetkest on mu elu läinud paremaks. Kui väiksena tundsin muret, et mul pole palju sõpru või et kas endale üldse kunagi mehe leian (ma ei tea, millest need kompleksid), siis täna näen, et minu ümber on palju hoolivaid ja armastavaid inimesi. Inimesi, kes on minu jaoks olemas. Elu lõpuni.

Ebausk on aga senini minu salajane vaikiv kaaslane. Lihtsalt väikeste mugandustega. Näiteks otsustasin ühel heal päeval, et kui must kass lippab üle tee ja ma umbestäpselt sellest kohast üle astun, siis see ebaõnne ei too. Vastukaaluks mõtlesin väiksena välja, et kui üle tee jookseb hulkuv koer, toob see õnne. No ja “vene ajal” neid hulkuvaid koeri ikka vahel ringi jalutas. Ja õnn oligi iga kord õuel. Taaskord mõttejõud, mis muud!

Suutsin täiskasvanuna enda jaoks uutmoodi lahti mõtestada ka lause “Ettevaatust! Unistused võivad täituda!” Kui varem mõtlesin seda sõnasõnalt, siis hiljem hakkasin aru saama, et sõnal “unistused” on antud mõtteteral üsna piltlik tähendus. Sõna “unistused” peegeldab seal lihtlabaseid “mõtteid”. Ehk siis ettevaatust oma mõtetega — kui mõtled head, saad head vastu; kui halba, saad vastu halba. Ja kuna aju ei tunnista eitust, siis tuleks fraasid üles ehitada jaatavalt — mitte mõelda seda, mida sa ei taha, vaid hoopis, mida soovid!

Igal juhul järgin vanaemalt kaasa antud õpetusi instinktiivselt ja minu elu need keeruliseks muutnud ei ole. Pigem natuke naljakaks ja põnevamaks. Ma ju ometi usun, et kui midagi teen/ei tee, toob see õnne või raha või midagi muud head. Seltskonnas teeb see sageli nalja, kui taas mõne ütelusega maha saan. Ja halbu asju ma lihtsalt ei usu, ikka neid, kus hiljem midagi toredat oodata on.

Aga mida usud sina?