Ülle Liivamägi: Alateadvuse hirmud

 (37)

Rase
Corbis/Scanpix

Kui lugesin Veebibeebist peatükki „Keha muutused raseduse ajal“, siis kõigepealt ehmatasin tõsiselt. Appi!!! Kui ootaksin esimest last ja seda loeksin, siis arvan, et hirmust tõuseks juuksed püsti ning jalad hakkaks värisema. Aga kui loeksin noore neiuna, kes veel ei plaani laste saamist, siis oleksin täielikus paanikas iga vahekorra eel ning miks mitte ka järel.

Oma neljanda lapse sünnitasin poolteist aastat tagasi. Ka mul oli ämmaemand, kellega tegin koostööd — pane tähele! Ma ei ütle, et “olin ämmaemanda juures arvel”, vaid, et “tegin koostööd”. See on väga suur vahe!

Selliselt sõnastades olen Mina oma keha valdaja ning ämmaemand aitab mind kui vaja. Niipea kui ütlen:“Olin ämmaemanda juures arvel”, lükkan kogu vastutuse ja teadmise minu keha toimimisest ämmaemanda kaela — „ mina ei tea midagi, tehke mis tahate, kuid andke mulle terve laps ning mida kergemalt ja valutumalt, seda parem.“

Igatahes praegu, olles kandnud nelja rasedust ja läbi käinud 4 sünnitust, ehmusin ülalmainitud kirjatükki lugedes tõeliselt. Niiviisi siis saabki noori kogenematuid naisi ümber sõrme keerata — ähvardades, hirmutades rasedusaegsete “katsumustega” ning serveerides seda kõike kaunis asjatundlikus sõnastuses. Olles lugenud sellist “kirjandust” läheb naine sünnitama kui sõnakuulelik ohvritall ning pole ime, et ta kogeb valu, piina ning jumal teab mida. Ollakse tänulikud meditsiinile, et laps saadi kätte. Pane jällegi tähele sõnastust; „laps saadi kätte“ mitte, et „sündis terve, tugev, heas toonuses laps“.

Loen naiste sünnituslugusid ning tihti leian end mõttelt — kullake, kas Sa tegelikult ka aru said, mis Sinu ning Sinu lapsega tehti. Ebaprofessionaalse sünnituse tagajärgi tihti sünnitushaiglas ei nähta. Sünnitusmajas (mitte aga sünnitushaiglas) puudub hirm ning paanika. Läbi oma oskuste ning teadmiste võib iga sünnitaja muuta sünnitushaigla sünnitusmajaks, kuid selleks on vaja sünnitajat ning teda abistavat toetajaisikut. Duola on naine, kes on saanud spetsiaalse väljaõppe ning kes on sünnitajale kui vaimne ämmaemand.

Loe veel

Püüan läbi antud teksti näidata Sulle veel ühte osa, mis on lapseooteajas peidus, varjatud paljude eest, kuid mis on huvitav, kütkestav. Uue elu kandmine enda sees on kui matk tundmatusse, kus ootavad Sind ees nii lumised mäetipud kui ka sügavad orud. Sellel matkal võib kohtuda metsikute loomadega, kes tahaksid Sind alla neelata, kuid on olemas nipid, millega saab neid taltsutada ning nad võivad isegi Sinu sõpradeks saada ja appi tulla kui oled hädas!

Need metsikud loomad on alateadvusesse peidetud hirmud, mis tulevad Sind kollitama elutee vastutusrikastel etappidel. Kui sulged praegu silmad enda sees ning väldid nendega kohtumist, siis võib juhtuda see, et sünnitusel on nad kohal ja ründavad. Kui aga tutvud nendega juba raseduse ajal, muutuvad paljud neist taltsateks loomadeks ja võivad sulle appi tulla, saad neist jõudu ammutada.

Hirmud, mis on peidetud Sinu sisse, pole mitte ainult Sinu omad. Seal on kindlasti Sinu ema, miks mitte ka vanaema omi. See on aegade jooksul salvestatud info, kuid sellest lähemalt mõnes järgnevas artiklis.

Soovin Sulle rahu südamesse ning õnne südame alla.

Autor Ülle Liivamägi on sünnituseks ettevalmistaja, homöopaat ja refleksoloog

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare