Ülle Liivamägi: Sünnitusvalu

 (99)
Naistekas
                     
Sünnitus

Kui palju on sellest kirjutatud ja räägitud. Kui palju on sellega hirmutatud ning ennast kangelasteks püütud teha. Kui metsikult seda kardetakse. Aga mida kardetakse, see tavaliselt ka tuleb. Tegelikult valu pole olemas. Hakkasid naerma! Ajan loba!

Eesti keeles on olemas sünnituse aegsed tuhud, või lihtsalt tuhud ning väitused. Pole sellist sõna nagu valu! Sünnitusvalu on tõenäoliselt meesmeedikute või siis hirmul olevate naisarstide poolt antud väljend tuhudele. See on kunstlikult tekitatud sõna, millega on haruldaselt hea manipuleerida naiste teadvuses.

Igaüks meist kardab valu. Loomulik! Valu on signaal, et midagi on korrast ära, organism ei saa korralikult töötada, tervis on käest läinud, kusagil on põletik jne! Appiii! Keha hävib! Valu on ohumärk. Kui kaua ma jaksan? Kas üldse suudan? Kui midagi ette ei võeta siis… Aidake!

Sünnitus aga pole haigus, see pole põletik. Sünnitustuhud näitavad, et keha töötab korralikult, protsess käib, toimub minek uuele kvalitatiivsele tasandile, millele järgnevad väitused ning siis sünnib siia maailma uus täiuslik ime! See on müsteerium, milles puudub igasugune patoloogia ning valu selle klassikalises mõttes. Kui suudad selle mõistatuse lahendada, siis kaob Sinu jaoks ka sõna valu.

Palju on tehtud uuringuid sünnitusaegsetest tunnetest ja aistingutest ning on leitud täiesti teaduslik põhjendus sünnituskoha, ümbritsevate inimeste ja kurikuulsa ”sünnitusvalu” tugevuse vahel.

Kui ema on tema jaoks turvalises keskkonnas, teda ümbritsevad pidevalt tema enda poolt välja valitud isikud, kes aitavad ning teenivad teda, siis emade sünnitused kiirenevad ning kergenevad. Kui aga ema jääb üksi, ta on tundmatus ümbruses, hirmuäratavate riistapuude keskel, kus igal pool on mingi voolik, kang, näidik, ja tont teab veel mis rippumas, siis sünnitus aeglustub, ning taluda on seda raske. Kohe suureneb ka keisrite arv ning muude sünnitusabis kasutatavate võtete arv.

Põhjus on lihtne. Turvalises ümbruses hakkab ema keha tootma endorfiine, millel on lõõgastav, lõdvestav, heaolutunnet tekitav toime ning need suruvad alla adrenaliini, mis tuhude ajal eritub. Adrenaliin on agressiooni, võitluse ning stressi hormoon, tekitades pingetunnet ning loomulikult ka valuaisinguid.

Mida enam ema võtab ise osa oma sünnitusest, on avatud muutusele, astumaks elus uus samm, seda meeldivam on sünnikogemus lapsele ning sünnituskogemus emale.

Kui hirmunud metsloomad on ema sees alateadvuses võidetud (vt Sünnitusplaan), siis võib naine sünnitusel kogeda suurt naudingut, mõnu ning orgasmi. See pole utoopia. Minu perekoolis on olnud palju neid naisi, kes on sünnitust tajunud kui orgasmi. Tavaliselt ei juhtu see küll esimese sünnitusega, sest mingid hirmud on ikka naisel sees, kuid teise, kolmandaga — on see täielikult võimalik (ehkki on olnud ka esimese sünnituse puhul — erandid kinnitavad reeglit).

Kahjuks aga emad, kes mõtlevad sünnituse kui valu peale — nemad peavad tõepoolest pettuma, ning nad saavad selle, mida ootavad. Selliseid sünnitusi võib naisel olla ka kolm või neli ning kõik nad on kui voor läbi kadalipu, millest tuled läbi kolki saanuna, haavatuna ning hirmunud tallena. Läbi tuhude ning väituste tulnud emad on võimast väge täis, olles tänus kummargil selle pisikese hapra ime kohal, kes nosib nende tissi.

Sünnitustuhudest võiks veel paljugi kirjutada, kuid algatuseks loodan, et mõtled sellegi üle. Mis sinu kehaga tuhude ajal aga täpsemalt toimub, võid lugeda raamatust “Loomulik ehk aktiivsünnitus”.


Vaata lisaks:
Registreeritud (0) Anonüümne (99)
Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare