Ma tunnen kunstnikku. Mäletan 2003. aastat, mil käisime Püreneedes koos metsas, avastasime väikese jõe — mis parajasti oli kuivanud — ning peitsime lõuendid jõesängi vooderdavate kivide alla.

Tunnen kunstnikku, Christina Oiticicat. Praegusel hetkel on ta füüsiliselt 8000 kilomeetri kaugusel ning samal ajal on ta kõikjal minu ümber. See teeb mind õnnelikuks: isegi pärast 29 aastat kestnud abielu on armastus tugevam kui eales varem. Ma poleks kunagi arvanud, et see võib juhtuda: mul oli olnud kolm suhet, mis polnud hästi toiminud, ja ma olin veendunud, et igavest armastust pole olemas, kuni ilmus tema — jõuluõhtupoolikul, nagu ingli saadetud kingitus. Läksime kinno. Samal päeval armatsesime. Mõtlesin endamisi: “See ei kesta kaua.” Esimese kahe aasta jooksul ootasin kogu aeg, et üks meist suhtest loobub. Järgmise viie aasta jooksul mõtlesin ikka veel, et see on lihtsalt praegune asjade seis ning et mõne aja pärast läheb kumbki meist oma teed. Olin end veennud, et iga tõsisemat sorti pühendumus võtab minult mu “vabaduse” ning takistab mind kogemast kõike, mida tahan.

Kakskümmend üheksa aastat hiljem olen endiselt vaba — sest avastasin, et armastus ei orjasta meid kunagi. Olen vaba pöörama pead ja vaatama teda minu kõrval magamas — see on foto, mis mul mobiilis on. Olen vaba, et minna koos temaga välja, et naudiksime ringilonkimist, muudkui vestleksime ja arutaksime — ja vahel ka vaidleksime, nagu alati. Olen vaba armastama, nagu ma pole kunagi varem armastanud, ning see toob mu ellu midagi väga erilist. Naaskem maali ja jõe juurde: oli 2002 suvi, olin juba tuntud kirjanik, mul oli raha, tundsin, et mu põhiväärtused pole muutunud, aga kuidas oleksin võinud olla täiesti kindel? Järele proovides. Üürisime väikese toa kahetärnihotellis Prantsusmaal, kus otsustasime veeta igal aastal viis kuud. Riidekapp ei läinud suuremaks, nii et pidime oma rõivaste hulka piirama. Uitasime läbi metsade, sõime väljas õhtust, veetsime tunde vesteldes ja käisime iga päev kinos. Kõige selle lihtsus kinnitas meile, et rafineerituimad asjad maailmas ongi just need, mis on igaühe käeulatuses. Kõik, mis mul oma töö jaoks vaja oli, oli kaasaskantav arvuti. Kuid on juhtunud nii, et mu naine on … maalikunstnik.

Ning maalikunstnikud vajavad oma teoste valmistamiseks ja hoidmiseks tohutu suuri stuudioid. Ma ei tahtnud mingil juhul, et ta oma kutsumuse minu pärast ohverdaks, mistõttu tegin ettepaneku üürida elukoht. Kuid vaadates ümberringi, nähes mägesid, orgusid, jõgesid ja järvi, metsi, mõtles ta: miks ma ei võiks siin töötada? Ja miks mitte lasta loodusel koos minuga töötada?

Ja nii tekkiski mõte lõuendite vabasse loodusesse “talletamisest”. Mina kandsin oma sülearvutit kaasas ja muudkui kirjutasin. Tema põlvitas rohule ja maalis. Aasta pärast, kui esimesed lõuendid ära võtsime, oli tulemus originaalne, võrratu.

Elasime selles väikeses hotellis kaks unustamatut aastat. Tema jätkas oma lõuendite matmist, mitte enam vajaduse pärast, vaid sellepärast, et ta oli avastanud uue tehnika. Amazonas, Mumbai, Santiago tee, Ljubljana, Miami. Täna on ta kaugel ära, kuid homme või järgmisel nädalal on ta taas lähedal, magamas mu kõrval. Rahulolevana, sest tema tööd hakatakse tunnustama kogu maailmas.

Praegusel hetkel näen ainult roosi. Ja tänan inglit, kes andis mulle kaks kingitust tol 1979. aasta jõulude ajal: võime avada oma süda ja õige inimese seda vastu võtma. Õnnelikku 2009. aastat kõigile!

Portugali keelest tõlkinud James Mulholland
www.paulocoelhoblog.com
© Tõlge: Kirjastus Pilgrim 2008/2009
www.pilgrimbooks.ee
Fotod: Philippe Cabidoche ja Martín Rendo