Tegelikkuses on väga palju põhjuseid, miks sellist hädavale kasutatakse. Näiteks olukorras, kus oled peoõhtul kohanud kedagi, kes tundus hästi lahe ja annad talle oma kontaktid, aga järgmisel päeval tunned, et ühest kohtumisest piisas, sest mingit tulevikku sa inimesega ei taha ja äkki kardad, et ta on argielus ikkagi paras töll ja las jääda parem meeldiv mälestus meeldivast õhtust, mida pole reaalsusega lörtsitud. Või on olukord, kus tunned end just sel päeval maailma kõige koledama inimesena ning unistad sellest, et burka oleks aktsepteeritav riietusese, sest nii näotut elukat peaks mitme riidekihi all varjama.

Tutvusin ükskord ühe noormehega, kes oli minust hirmus vaimustuses ja suhtlesime agaralt internetis edasi. Umbes kuu aega hiljem sattusin tema kodulinna, nii et andsin teada, et olen tulemas. Minul romantilist huvi ja suurt jällenägemisentusiasmi ei olnud, tema oli väga suure hurraaga valmis kohtuma, aga mõned tunnid enne kokkulepitud kohtumist saatis ta mulle sõnumi, et jäi haigeks. Võib-olla jäigi, niimoodi ootamatult, aga et ma ise olen mitmeid kordi elus “haigeks jäänud”, arvasin, et küllap ta hakkas pelgama ja talgi oli lihtsam hoida minust head mälestust, mitte tekitada võimalust selle purunemiseks. Tundsin kergendust ja leppisin vabandusega, soovisin head paranemist ja nii edasi, nagu need asjad ikka käivad. Juba seekord mõtlesin, et küll oleks toredam elada kui sotsiaalselt oleks aktsepteeritav öelda otse välja, et “ma olin sinust väga vaimustunud, aga ma ei soovi enam kohtuda, sest tahan hoida seda head mälestust” või “ma tunnen end täna sama hurmava ja seksikana nagu kassi poolt mälutud mutinahk (ära-hakka-kiitma-ma-ei-kerja-praegu-komplimente-vaid-räägin-tõtt!) ja ei suuda end sundida kohtuma tulema”.

Mõtlen, kui palju ma ise olen ebameeldivatest olukordadest pääsemiseks kasutanud vabandusi, et ei kuulnud telefoni või olin internetist eemal või sõitsin maale ja seal pole elektrit. Või et Facebook millegipärast viskas su kirjad prügikasti ja näen alles nüüd, et oled kirjutanud. Hoopis ilusam ja ausam oleks ju olnudki öelda, et ei, aitäh, ma tõesti ei taha sind täna näha, sest… Miks me seda siis ei tee? Miks me ei julge/taha oma tegelikke mõtteid välja öelda? Esiteks juba seetõttu et meid on niimoodi kasvatatud. Viisakad olema, üritama mitte haiget teha. Aga kui viisakus ja läbinähtavad vabandused teevad tegelikult rohkem haiget? Miks me neist ei loobu? Sõbranna arvas, et tõerääkimine teeks minust ektsentriku ja ma pole kindel, kas ma seda rolli välja kannaksin, aga igatahes proovin liikuda sinna suunas, et ei ussita kellegi selja taga, et “kuidas ta vihjest aru ei saa, tropp selline?”, vaid ütlen otse. Valides küll sõnu ja püüdes meelega mitte haiget teha, aga ikkagi olla võimalikult aus.

Teise lähedase sõbrannaga oleme hästi sarnased selles suhtes, et mõnikord lihtsalt lähebki tuju ootamatult ära ja pole midagi teha. Oled kokku leppinud kohtumise ja järsku tunned, et no kuidagi ei suuda end sundida ja ei tahaks minna ainult head nägu tegema. Kuna oleme saanud sellest omavahel ausalt rääkida, ongi meil kokkulepe, et me ei lepi kunagi ühtki kohtumist raudpolt kokku, vaid alati jääb õigus ära öelda kui olukord ja enesetunne muutub. Nii et enne kohtumist helistame üle, kuidas tunded on ja talitame sellele vastavalt. Ja “mul tõesti pole täna seda tunnet” on aktsepteeritav vabandus, mis ei tekita teises tõrjutust ega alaväärsuskompleksi. Täiskasvanud ja enesekindlad inimesed võiksid suuta elada nii, et oleks vähem põdemist ja ma-ei-saa-oma-sõbrannale-öelda-et-tunnen-end-täna-tema-kõrval-nagu-tont-ja-seetõttu-käitun-passiivagressiivselt jama.