Jutustasime Eestist ja eestlastest, nautisime igapäevasele riisile ja kanale vahelduseks pisut teistsugust toitu ning ühtlasi õppisid mu sõbrad eestikeelseid väljendeid nagu “terviseks!” ja “head iseseisvuspäeva!” (esimene ajab võõramaalasi alati muigama, viimane on mitte-eestlase jaoks paras keeleväänaja).

Minu meelest on alusetu muretseda, et eestlased rändavad muudkui välja, kodustuvad kusagil mujal ning ei mäletagi enam, kust nad pärit on. Mina olen välismaal elamise kogemuse läbi hoopis ennast ja teisi kaasmaalasi paremini tundma õppinud (ma pole ehk ka parim näide väljarändajast, kuna üritan igal aastal mõned kuud kodumaal veeta, aga enamuse ajast olen siiski “ära”). Muuhulgas on olnud põnev vaadelda, millised me lõunamaal pesitsedes oleme, olgu siis turistidena või pikemalt kohal viibides.

Näiteks usaldame me välismaal teineteist ainuüksi sellepärast, et oleme samast rahvusest. Kui ma siin promotööga tegelesin ja Open Bar (pakkumine, kus kindel ettemakstud summa annab võimaluse tarbida määratletud aja jooksul piiramatus koguses jooke) pileteid müüsin ning aeg-ajalt mõne eesti seltskonna otsa sattusin, võisin pea 100% kindel olla, et tehing toimub. Sest “oma inimene” ju ikkagi ning teda ja tema toodet võib usaldada. Mis sest, et olin neile tegelikult võhivõõras. Samuti paluvad võõrad kaasmaalased aeg-ajalt, et ma nendega kohvile läheks ning Phuketi ja selle lähiümbruse kohta nõu annaks, sest “oma” käest on kõige kindlam küsida. Eks see ole teistelgi rahvustel nii: jaapanlased palkavad endale Phuketil elava rahvuskaaslase appi, et see neid mööda baare ja klubisid veaks, venelased eelistavad siin just venekeelseid ekskursioonifirmasid ning rootslased leiavad ka Tais üles rootsi roogasid pakkuva restorani. Iseenesest arusaadav ja pigem tore tendents, aga võib mõnikord ka ootamatult väljenduda. Näiteks kui purjakil eestlaste seltskond palub, et ma neile peo jätkamiseks raha laenaks. No et oleme ju kõik eestlased ja homme maksavad tagasi! Küsijad olid võõrad, kellega olin paar tundi varem põgusalt vestelnud. Olukord lahenes õnneks selliselt, et kamraadid käisid hotellis raha järel ja jätkasid siis. Ilmselt järgmisel hommikul nad oma palvet ei mäletanudki.

Meile on väga omane ka uhkus. Katsu mõnd eestlast vene keeles kõnetada või mitte teada, kus asub tema koduriik! Eks sel keeleteemal ole ajaloolisi põhjusi, aga vähem uhkemaks see meid ei tee. Ma olen näiteks sedasama Open Bar’i müünud maailma riikide kontuurkaart taskus ning palunud neil, kes ei tea, Eesti kaardilt üles leida! Samuti seletan alati agaralt, millisest keeleperekonnast me emakeel pärit on ja miks meile ei meeldi, kui arvatakse, et kõigis Ida-Euroopa riikides räägitakse vene keelt (või et meid üldse Ida-Euroopaks kutsutakse). Ükskord juhtus aga nii, et mind kõnetas töö juures vene keeles hoopis Eesti turist! Kui ma talle eesti keeles vastasin, oli tal muidugi piinlik ning ta käis mitu korda, roosikimbud käes, vabandamas.

Ma olen tundnud uhkust ka siis, kui austraallane teatab, et ta on Eestist kuulnud küll, me võitsime ju Eurovisiooni! Või kui jaapanlane noogutab, et ta teab Barutot väga hästi, sest meie sumomaadleja on Jaapanis kuulus mees. Ka lõunamaal iseseisvuspäeva tähistamine näitab rahvusuhkust ning ma ei olnud siin piirkonnas ainuke eestlane, kes seda tegi.

Kui veel keeleteema juurde tagasi põigata, siis olen täheldanud, et kui eestlased välismaal omavahel emakeeles vestlevad, on nad kindlad, et keegi ei saa aru, millest jutt käib. Olen isegi seda viga teinud, et ütlen valjult midagi, mis pole just kõigi kõrvadele mõeldud ja avastan siis, et kõrvalseisvad turistid on eestlased.

Loomulikult ei käi eeltoodu kõigi rändavate eestlaste kohta, vaid põhineb ainult minu kogemustel ja subjektiivsetel hinnangutel. Kodumaa sünnikuul on aga eestlastest mõtisklemine paslik tegevus ja eriti mõnus, kui seda saab teha vingumata.