Esimest korda ilusti püsti leidsin ta pärast hommikust uinakut ning siis näris ta säravsilmselt ja võidurõõmsalt oma esimese nelja hambaga voodit. Ja millegipärast on kõige maitsvamad just need kohad, kuhu pildid sai peale joonistatud. Oma esimesed selili kukkumised sooritas ta ka just oma voodis ja eks neid oli nii vähem kui rohkem valusaid, aga õppust võeti ruttu.

Enam ei ole nii, et kui nähakse emmet tulemas, siis on hurraa ning lastakse käed kohe lahti ja ollaksegi siruli. Pigem hoiab ta kõvasti oma toest kinni seni, kuni on kindlalt veendunud, et mina temast ikka kinni olen haaranud.

Sellest sai ta ka ruttu aru, et kui mingi täbar olukord on, siis ei tohi mingil juhul käsi lahti lasta, sest siis võib selili prantsatada, vaid tuleb ruttu appi hüüda. Üldiselt on kaks häda: ta tõuseb küll püsti, kuid ei oska end maha tagasi lasta, ning kui väsimus peale tuleb, siis tulebki abi kutsuda; teise variandi kohaselt on ta sattunud miskisse ebamugavasse poosi, kust ei saa ohutult minema. Nii hüüdis ta mind appi, kui oli roninud kiiku mööda püsti, kuid jalad olid ära libisenud ning siis ta seal rippus pool-selili, kätega kõvasti kiigejalast kinni hoides.

Mulle tundub, et ta on päris ettevaatlik ning ma ei jookse talle mööda maja pidevalt järgi, sest kõik ohtlik on kokku korjatud ning kui häda majas, siis hüüab ta mind appi. Kui ma lähengi teda kuskilt ära päästma või alla/maha aitama, siis kunagi ei võta ma teda sealt sülle või lihtsalt ära, vaid püüan teda õpetada, kuidas ta saaks ise end põlvili lasta või kuskilt alla. Madalamatelt asjadelt saab ta juba ise ilusti alla, hoides ühe käega ülevalt kinni ning teise käega põrandat kobades. Kui põrandani ei ulatu, siis teist kätt lahti ka ei lase ning lõpuks hüüab mu appi.

Siis käisime esimest korda beebide võimlemises ja tõesti võib öelda, et kohe mõlemad, sest eks see oli paras trenn ka emmedele. Tore oli seal näha emmesid, kellega koos sai raseduse ajal erinevates trennides käidud. Eks need, kes hoolitsesid enese ja kõhubeebi eest enne, peavad kehalist ja vaimset arengut ka praegu oluliseks. Võimlemine võimlemiseks, sest seda saab ka kodus teha, aga sotsialiseerimise mõttes on taolised tittede kooskäimised küll väga olulised.

Ujumas käies näeb ta küll teisi lapsi, kuid otsene side siiski puudub. Seevastu võimlemas on nad kõik suht ninapidi koos, kus on võimalik teist last ka käega katsuda ning lähedalt uudistada ning pärast nn ametlikku osa saavad nad ka koos ringi paterdada. Igati mõnsa ettevõtmine!