Veelkord vedelast ja tahkest ehk elu pärast paastu
PAASTUBLOGI: Täpselt kuu aega tagasi lõpetas Riin Suursalu Naisteka lugejate silme ees 40-päevase vedelikupaastu ning lubas toonases online-intervjuus, et kirjutab mõne aja möödudes ka sellest, kuidas uus elu sujuma hakkab ja milliseks see kujuneb. Siin ongi lubatud vahekokkuvõte elust pärast paastu.
Delfi Online-intervjuus sai mainitud, et esimesed päevad tahke toidu peal ei olnud väga meeldivad, sest juba imeväike kogus toitu tekitas sellise raske söömingu tunde. Õnneks see möödus paari päevaga ja edasi hakkas elu minema juba tavapärasesse rööpasse. Avastasin enda jaoks väga palju uusi põnevaid retsepte ja uue suhtumise toitu ja söömisesse. Samuti tõestasin ka seda, et täiesti reaalne on käia ka nädal aega ainult väljas söömas ning seda täiesti tervislikult toitudes.
Üheks komistuskiviks oli aga see, et paastujärgne menüü sisaldab ka rohkelt kiireid süsivesikuid. Üsna kiiresti sain selgeks, et vahepealne periood, kus näljatunnet minu organism ei teadnud, on üle läinud ja üsna tihti pean võitlema hakkama ka just tühja kõhuga. Pärast erinevaid katsetusi otsustasin endale muretseda GI-meetodi raamatud ja hoian nüüd sellega oma veresuhkrutaset stabiilsemana. See meetod näib mõjuvad, kuid sedasi ei saa ma kuidagi oma vajaminevat energiahulka kätte ning pean nuputama igapäevaselt, et kuidas siiski rohkem kaloreid tarbida.
Siis hakkas juba tunduma, et asjad laabuvad ja elu hakkab paika saama. Kuid nagu öeldaks on põrgutee ju sillutatud parimate kavatsustega. Olen ilmselt juba paastumise perioodist silma jäänud kui täieliku ekstreemsuseni laskuv inimene.
Otsustasin täiesti spontaanselt eelmisel nädalal, et aitab elust võõral maal ning nüüd tulen Eestisse tagasi. Mõeldud — tehtud. Kandideerisin väga huvitavale ja väljakutseid esitavale tööpakkumisele ning paar päeva hiljem sain positiivse vastuse. Kui aus olla, siis läks see palju kiiremini, kui ma ise oma mõtetes ja plaanides arvanud olin. Hakkas üsna stressirohke periood, millega oli vaja paika panna väga lühikese ajaga suur tagasituleku plaan. Bürokraatliku ühiskonna tõttu osutub see aga palju keerulisemaks kui alguses arvatud. Seetõttu tuli mul pidevalt üleelada tagasilööke erinevatelt aladelt. Selgeks sai ka see, et siinse ühiskonna pigem madal haridustase ja veelgi madalam haritustase on ikka täielikuks piduriks. Nii oli üsna tavaline, et kui esmalt said vastuse, mis oli veel normaalsuse piirides, siis veidi aega hiljem selgus siiski teine mitte nii sobiv tõde. Vabandati vaid, et valeinfot jagati, kuid tegelikult on asi nii. Aga kellele Austria bürokraatia lähemat huvi pakub, siis lugege Franz Kafka romaane. Ise sellega kokkupuutununa ütlen, et vastab 1:1.
Loomulikult ei mõjunud kogu see emotsioonide möll ja pidevad sekeldused eri valdkondades eriti positiivselt minu organismile. Nii mitmelgi korral olen tundnud meeletut vajadust magusa järele. Öeldakse, et aju vajab suhkrut. Õnneks siiani olen suutnud end niivõrd palju mõistlikkusele suunata, et ekstra magusa järele poodi pole läinud.
Mis puudutab kaalunumbreid ja arvamust, et pärast paastu tuleb kaal kolinal tagasi ja kahekordselt, siis pean valmistama pettumuse. Kui paastumise viimasel päeval näitas kaal 55,2 kg, siis hetkel on kaal püsinud 56-57 kg vahel ja tänaseks stabiliseerunud. Enesetunne on võrreldes paastuajaga veidi langenud ja kohati on ka selline pesuehtne väsimus peal, kuid võta nüüd näpust, kas tegemist on hetkel valitseva stressiga või tahke toidu mõjudega.
Kokkuvõtlikult võin öelda, et paastumine on igati õnnestunud ning kuu aega „uut tervislikku elu“ väikesete eranditega näljatunde näol edukalt selja taga.
Edasi tähtede poole!
