Vineer, bambusnooled ja malaaria

Mängijatel olid kaasas ainult oma isiklike asjade ja riietega kohvrid, needki võeti kohe esimeses saates jupi maad kergemaks. Võttegrupist oli paljudel lisaks oma kohvrikesele üle õla ripnemas ka läptop, operaatoritel kaamerad, statiivid, akud jne. Konkurentsitult suurima pagasiga oli aga mängude juht Indrek — tema pagas kaalus ligi paarsada kilo.

Seal oli kõike — torusid, köisi, konkse, haake, kuule, palle, ujumisrõngaid, lippe, saag, naelad-haamrid, haaknõelad, niidid-nõelad. Ja vähe sellest, ta käis aegajalt kohalikes ehitus- ja muudes poodides träni lisaks ostmas. Valmistudes episoodiks, kus läks vaja vineerist tahvleid ruudu kokku panemiseks, käisime me enne jõe äärde jõudmist poole tee peal ehituspoes vineeri ostmas. Kaks suurt ja veel tükkideks lõikamata tahvlit mahtusid minibussi ainult lae alla.

See tähendas siis reaalsuses seda, et me lasime ennast lösakile bussiistmetele ja toetasime vineerid istmete seljatugedele. A proovige ise ligi sada kilomeetrit maha sõita, viibides kohustuslikus lösakil-poosis, ilma seljasirutusvõimaluseta! Tagasi me õnneks neid tükke vedama ei pidanud, jätsime kohalikele lastele mängida — nood vaatasid ju meie toimetusi süstadega jõel ja vineeritükkidega rambutanipuu all suuril silmil kogu aeg.

*

Enne Malaisiasse minekut oli meid hirmsasti hirmutatud malaariasääskede ja paksu dzhungliga. Ainus koht, kus me kõige rohkem dzhungli moodi metsa sattusime, oli Poringis, kus mängijad veekausse üle rippteede tassisid. Need rippteed on tegelikult väga kiftid, aga nende ületamine ei nõua füüsilist eriettevalmistust ega kõrgmäestiku matkariideid.

Soovitavalt peaks seljas olema pikkade varrukatega särgike, et võimalikke sääski peletada. Lasime siis ka paksult sääsetõrjevahendeid peale, kuigi reaalset vajadust ei paistnud kuskilt — peale liblikate sealsamas liblikafarmis ei lennanud seal ühtegi putukat ringi. Nii et tegelikult selline väga tsiviliseeritud metsarajakene.

Seda naljakam oli vaadata jaapanlasi, kes olid kohale tulnud paksudes roomiktallaga matkasaabastes, nagu asuks Dzhomolungmat vallutama, sääsele-ligipääsmatutes riietes, silmini mütsis või isegi võrguga näo ees peakatetega, valged kindad käes!

*

Küll aga võinuks sääsetõrjet vaja minna sukeldumissaarel. Kui Tom pärast metsas laeka otsimist ja selle Tõnule loovutamist padrikust välja tuli, oli ta selg nagu lahinguharjutuse märklaud, sääskedest puretud. Sealt sai ta omale hüüdnime Malaaria-Tom, mis kestis mitte ainult reisil, vaid vahel veel hiljemgi Eestisse tagasi jõudnult.

*

Kuni osasid mänge saarel ette valmistati, said operaatorid ja muud, kes hetkel tööd ei pidanud tegema, ka ise sukelduda. Sealkandi veealune maailm on üks maailmakuulsamaid, värvikirev, rikkalik. Mehed laenasid snorkeldusmaskid ja muudkui solberdasid ringi, ninad vees. Aegajalt hüppas mõni ehmunult õhku ja põgenes kaldale, kartes merisiilikute otsa astuda, ja korra hammustas üks uudishimulik triibuline kala operaator Repsi sääremarjast nii, et veri väljas! Ise oli veel selline triibuline süütu väljanägemisega akvaariumikala!

*

Ühel õhtul raius Ints hotelli lähedal bambuse maha. Ööpimedas, isegi äike vist oli samal ajal. Enda rahustamiseks võib küll öelda, et bambus on sealmaal rohkem nagu lepavõsa eest. Ja bambusest voolis Ints noolekesi, mida puhkpüssist puhuda. Oi ta voolis neid armastusega ja palju, et ikka jätkuks paljudeks katseteks. Kujutlege siis tema meelehärmi, kui tänu osavatele tüdrukutele, kes pidid puhkpüssist laskma, läks reaalselt vaja ainult kahte (!) noolt!