Jonnisin. Istusin koridori maha ja kisasin, et mina tuppa ei tule ja kõik. Ema viis mu süles tuppa ja andis rihma. Ise nuttis. Ma ei mäleta, et see oleks valus olnud, kuigi sündmus ise on mul siiani väga selgelt meeles. Riided, mis mul seljas olid, neid mäletan ka. See jäi ainsaks korraks, kui mina nii rumalalt käitusin ja ema nii kurjaks sai.

KIRSTI KOLUMN ILMUB KOLMAPÄEVITI!
Delfi Naistekas tegi mulle ettepaneku hakata kord nädalas kirjutama kolumni. Ma ei tahaks, et minu lugudes oleks ainult minu arvamus, seega otsustasin, et kirjutan oma lood teemadel, mida Sky Plus’i Naistekaski arutanud oleme ja samuti üritan end kurssi viia Delfi Naisteka lugude all olevate kommentaatorite arvamustega. Ma loodan, et hakkame teiega koos mõnusalt elulisi ja olulisi teemasid lahkama. Olete nõus?
Teine lugu, mis mul väga selgelt meeles, jättis mulle palju valusama mälestuse. Minu toas kapi otsas oli vaas, vanavanavanemate pärandus. Vaas oli pärit ikka väga kaugest ajast ja väga ilus. Sinine klaas, käsitsi maalitud ingel, tähistaevas ja midagi veel. Täpselt ei mäleta. Ma võisin olla viie aastane, kui sõbrannaga endale paberist tiivad tegime ja kapi otsast lendu tahtsime tõusta. Lend jäi lühikeseks, aga maandusin ma koos selle sajandivanuse vaasiga. Ema pühkis killud kokku, vaatas mulle tõsiselt otsa ja ütles, et tal on väga kurb meel, et selline lugu juhtus.

Eks ema sai aru, et sellise aarde hoidmiseks ei olnud minu mängutuba just kõige õigem koht. Minul oli emast isegi rohkem kahju kui vaasist. Isa, kelle suguvõsa pärandus vaas oli, ja kes mind kunagi isegi tutistanud pole, reageeris teisiti. Minu vanaisa oli kinkinud isale ühe püksirihma, jällegi ürgvana ja ju siis ka väga olulise tähendusega. See rihm oli ka millegipärast minu toas. Isa võttis rihma, näitas mulle seda ja lausus vaid, et teab nüüd, miks vanaisa selle talle jättis… ja pani rihma tagasi. Vot see lõikas hinge. Ma poleks iial arvanud, et vanaisa mind karistada oleks tahtnud, vanaisa oli igati tore ja heatahtlik mees, aga järsku tundus ta mulle, väikesele tüdrukule, halva ja hirmsa inimesena.

Aastaid hiljem, kolides, leidsin ma rihma ja viskasin salaja minema, ma ei tahtnud seda oma uude koju. Ometi mõistsin, et isa öeldud lausel polnud mingit seost ei vanaisa ega tema püksirihmaga, aga rihm oli omandanud meeldiva mälestuse asemel karistava tähenduse. Oleks ta tookord andnud parem rihma ja jätnud selle lause ütlemata…

* * *

Üks raadiokuulaja kirjutas, et kui tema poleks lapsena oma keretäisi saanud, oleks temast kasvanud vanglate püsiklient, aga nüüd on ta tubli ja haritud inimene. Mina ei leia, et minust oleks saanud halb inimene, kui ema poleks tookord rihma andnud. Küll aga usun ma väitesse, et vits kahandab eneseväärikust. Ma olen igasuguse füüsilise karistamise vastu, mis aga ei tähenda seda, et ma vahel poleks oma lastele öelnud, et kui teisiti korda majja ei saa, toon vitsa tuppa. Siiani on toiminud, vitsa meil pole.

Täiskasvanud inimene peab suutma end nii palju kontrollida, et ta endast nõrgemale füüsiliselt kallale ei lähe ja samas tuleb anda aru, et teinekord võib sõnadega veel rohkem haiget teha. Laps ju usaldab ja armastab siiralt ja jäägitult — seda ilu tema hinges tuleb hoida ja kaitsta.

Meie, väljakujunenud inimesed, ei taha ju haiget saada. Ei vaimselt ega füüsiliselt. Kui me eksime, loodame ikka teiste mõistvale suhtumisele, miks peaks lastega teisiti olema?

Kõigi heade soovidega

Kirsti Timmer
nüüdsest Naisteka kolumnist