Huvi pärast uurisin osadelt sõbrannadelt, (need, kes on aastate jooksul masendunult ohanud, et ehk tasuks mees maha jätta, sest naistepäev oli jälle nii mõttetu) et mida nad ise näiteks valentinipäeval või üllatus-üllatus, meestepäeval teevad. Vastused tegid mind kurvaks. „Ei no valentinipäeval ma ikka ootan, et mees tuleks lilledega koju ja viiks mind õhtusöögile või teatrisse, et oleks ikka midagi toredat planeeritud, ja meestepäeval... Me ei ole seda tähistanud. Millal see üldse oligi?“

See suhtumine ütleb juba kõik. Miks me naistena muudkui ootame, nõuame, siis pettume ja vihastume?