„Psühhoterapeudina olen sageli tunnistajaks, kuidas vanemate teod on mõjutanud laste arengut palju sügavamalt kui sõnad, samas vanemad ise seda ei näe. Püsib hea usk, et olen hea eeskuju, sest ütlen, mida peab tegema. Kui vanem karjub lapse peale, et laps ei karjuks, ei saa ta enamasti aru, väljaöeldu ja nõutav käitumine ei ole omavahel kooskõlas.

Laps näeb, kuidas vanemad lahendavad konflikte, kas rahumeelselt või kisaga? Sellest õpib ta, et erimeelsused on normaalsed ja neid saab lahendada dialoogi kaudu, või siis vastupidi – kui sulle midagi ei meeldi, siis tuleb karjuda.

Selline vastuolu, kus nõutakse ühte, aga ise käitutakse teistmoodi, võib pere noorimate arengut negatiivselt mõjutada, tekitades segadust ja ebakindlustunnet.“