„Hea meeleolu hakkab su pead täitma unistustega, mis peaks täituma juba kusagil lähitulevikus.“ Mehis Heinsaare mõttemaastikud

Sa elad sisse mingisse meeldivasse, rahulikku meeleollu, ja see lasebki su endasse, võtab su vastu nagu vaikne abajas laeva.

Mõnus meeleolu on nagu elusolev ollus: sa võtad ta omaks, võtad omaks selle teatava rahuliku lainetuse või lainepikkuse, mis sind kannab, samastud temaga, saad üleni temaks – ega soovi enam tast väljuda. Selle meeleolu rüpes, eriti kui ta on õnnestav, mugav ja õrnalt sentimentaalne, on hästi mõnus tunne elus olla. See on sarnane viibimisega luksuslikus üürikorteris...

Siis aga saab selles meeleolus olemise aeg läbi, ta loomulik olek ammendub, jääb ainult kramplikult sellest meeleolust kinnihoidmise soov. Soov iga hinna eest just seda meeleolu pikendada! Tekib küsimus, kumb on siin siis „süüdlane“. Kas sina, kes sa ei taha lahti lasta meeleolust, mis sarnaneb õrna suveõhtuse tuulepuhanguga, imelise päikeseloojanguga, lauluga eemal künka peal, või hoopis tema, see imeline meeleolu, kes ei taha end lahti lasta sinust, sest niipea kui ta seda teeb, ootab teda ju lakkamine, olematus?