1919. aasta kevadel käisid Eesti Vabadussõja kõige raskemad ja karmimad lahingud. See oli aeg, kui Eesti eriti välisabi veel ei saanud, kuid pidi oma jõududega tagasi hoidma Punaarmeed, kelle eestlased olid 1918. aasta lõpus ja 1919. aasta alguses oma piiridest välja kihutanud. Punaarmee juhid polnud sellise olukorraga rahul, eriti segas see Lätis tegutsevaid Punaarmee koondisi, kelle tiiba eestlased Põhja-Lätis ohustasid ja suuri jõude endale tõmbasid. Erinevalt Eestist oli suur osa Lätist, sealhulgas Riia, sel ajal punaste käes ja nende võimu ei kõigutanud justkui miski.
Vabadussõja lõunarinne oli Läti aladel märtsis ja aprilli alguses suhteliselt rahulik. 17. aprillil alustas Punaarmee tugevat pealetungi Võrule, aga see takerdus. Selles olukorras otsustasid Punaarmee komandörid rünnata Ruhja (Rūjiena) kandis, et arendada pealetungi Valgale. Põhijõuks oli 1. Läti kütidiviis, mis koosnes üldiselt väga kogenud meestest, kellest enamik oli võidelnud esimese maailmasõja idarinde kõige karmimates lahingutes. Kõik Punaarmees teeninud lätlased polnud kaugeltki mitte enamlased, aga nende maale tulnud võõraste – lõuna pool sakslaste ja põhja pool eestlaste – Lätist väljakihutamine oli nende hulgas populaarne üritus. Punalätlastel oli eestlaste vastu umbes 6500 meest, 109 kuulipildujat, 22 suurtükki, üks soomusrong ja üks soomusauto.
