2012. aasta Londoni olümpial sai ta Laser Standard klassis 18., neli aastat hiljem Rio de Janeiros 21. ning 2021. aastal Tokyo OM-il 15. koha. Rammo möönis sotsiaalmeedias, et eelmisel kahel aastal ta sportimist liialt tõsiselt ei võtnud.

„Tokyo olümpia tsükkel, kus keskendusin enese tõestamisele, et töötava inimesena on võimalik sõita maailma parimatega võrdselt, lõppes Jaapanis kahe osavõistlusega. Pärast seda oli enesekindlus ühel pool ja põhimotivaatorid ammendatud. Sport nihkus mu elus veelgi rohkem tagaplaanile. Aastatel 2022-2023 võistlesin inertsist mõnel üksikul tiitlivõistlusel, tohutu emotsionaalse laenguga ja seetõttu tulemuseta,“ kirjutas ta Facebookis.

Ta jätkas: „Möödunud aasta lõpus või selle aasta alguses istutas isand [Rein] Ottoson minusse mõtte, et nüüd on lapsed nii suured, et mõistavad olümpiamängude ja suure spordi olemust paremini, mistõttu oleks rumal jätta oma kogemuste pagas testile, professionaalse ettevalmistusega või ilma. Ideest kasvas plaan ja plaanist sai teostus. Veebruaris toimunud EM-il saavutasin 14. koha ja jäin mõne punkti kaugusele OM-i normist, mis andis märku, et võimatu missioon polegi nii võimatt.“

Pere motiveeris Rammot

Rammo meenutas, et ühel hetkel ütles ta tütar lasteaiaõpetajatele, et tahab saada suureks sportlaseks nagu issi. Sellega sai 34-aastane sportlane aru, et ta on oluline eeskuju.

„Sellest sai minu suurim motivaator nii lõppeval nädalal kui ka täna. Sel nädalal kogetud sünnipäevasoovide, soojade sõnumite ja üleüldise rõõmuhõisete hulk avas mu silmad uuesti, et ehk on mind vaja rohkem, kui arvasin. Tuliste spordihingede ja meremeeste jaoks, sest mis seal salata, meil on ilus väike OM-meeskond,“ lisas ta.

Rammo kirjeldas ka Prantsusmaal toimunud nii-öelda viimase võimaluse regatti, kus tema klassis üritasid 61 sportlast võita pääsma Pariisis toimuvale olümpiale. Eestlase võistlus ei kulgenud sugugi muretult.

„Nii mõnigi kord oli vaja sellest leiba teha ja võrreldes minu esimeste punktikohtadega oli finišis -57 punkti (ehk 57 positsioon), mis näitab selgelt, et püssi ei tohi põõsasse visata. Nädal möödus väga kiiresti ja täitsin Pariisi olümpianormi ilma viimast võistluspäeva vajamata! Kokkuvõttes jäin eilsel võistlusel teiseks ja paari tunni jooksul lisandus lisaks mulle olümpiakoondisesse uskumatut südant ja iseloomu näidanud Ingrid Puusta,“ kiitis ta teist eestlast, kes sel nädalal võitis pileti Pariisi.

„Mõistes, mida ma just tegin, olid mu esimesed küsimused abikaasale telefoni teel: millal on olümpiakuupäevad?. Nagu ütles mõne aasta tagune Eesti laul, et samm korraga ja mul polnud õrna aimugi - juuli lõpp ja augusti algus, nagu alati,“ rääkis Rammo, kes ühtlasi tänas oma abilisi ja perekonda.