Näiteks eilegi hommikul raadios. Seal rääkis üks igati sümpaatne juubilar, kuidas mingi tüdruk teda noorpõlves suudelda üritas. Saatejuht haaras kohe kinni, et kas mehel pole plaanis tagantjärele ahistamisskandaali korraldada. Juubilar lõõpis vastu, et tuleks tõesti välja tuua olukorrad, mil naised on ahistanud mehi. Et õiglus võidutseks. Sihukesi nalju on viimastel nädalatel tulnud nagu Vändrast saelaudu.

Really, mehed? Kas teil on aimu, millest te räägite? Et mida naised ahistamise korral boonusena karta võivad — lisaks sellele, et lihtsalt on rõve ja ebameeldiv? Näiteks et ahistaja on nii palju tugevam, et võib soovi korral su kaela murda? Või kui paljud naised näevad füüsilises ahistajas potentsiaalset vägistajat? Või kui paljud naised on lõuga saanud või ära vägistatud lihtsalt selle eest, et nad on ahistajat tõrjunud? Ilmselt ei, sest vastasel juhul läheks naljatuju üle.

Muide, siinkohal on paslik meenutada üht kena väljendit — privileegipimedus. Ehk siis mehel on privileeg mitte mõista naiste hirmu ahistajate eest, kuna mees suudab oma ahistajale vastu hakata. Sest ta lihtsalt on füüsiliselt nii tugev. Naine sageli ei suuda. Ja see teebki ahistamise õudseks.

Aga tegelikult tahaksin ma kõigi nende vaimukuste peale tsiteerida suurepärast rootsi lauljat Molly Nilssonit: “If I ruled the world, I’d make all boys girl. At least for a day or two.” Äkki sellest oleks empaatia suurendamisel abi.