"Eks keegi ema tuttav oli jälle vastiku vihje teinud, nagu oleksin prostituut ja käiksin vanemate meestega ainult raha ja seksi pärast."

 (7)
"Eks keegi ema tuttav oli jälle vastiku vihje teinud, nagu oleksin prostituut ja käiksin vanemate meestega ainult raha ja seksi pärast."
Foto: Glen Jackson/Unsplash

Katkend Katrin Pautsi raamatust "Öömees".

Sild mu jalgade all on vana. See ongi nagu sild teise aega ja dimensiooni — portaal. „Sulle peaks see värk meeldima, Lisann. Sa oled natuke nagu gooti tüüp,“ ütles tema, kui viimane kord siin käsikäes seisime ja alla jõkke vahtisime, nagu kavatseksime koos alla hüpata.

Ta armastas vanu asju ja vanaaegseid inimesi — see mees, kes mulle meeldib. Räägin temast minevikus mitte sellepärast, et ta enam mulle ei meeldiks, vaid nüüd vist on vastupidi. Mina ei meeldi enam talle. Midagi juhtus. Ta ei vaata enam mu poole nii, nagu varem — see pilk, teate küll, millest kõik tüdrukud unistavad. Pilk, mis tõstab sind teiste hulgast esile, nagu kedagi teist maailmas polekski. Ükspäev ta lihtsalt enam ei teinud seda, ilma mingi seletuseta. Siis ei võtnud ta minu kõnesid enam vastu, kuigi kirjutasin talle mitukümmend ahastavat sõnumit päevas, kuni mu telefonis limiit otsa sai. Läksin ükspäev raamatukokku ja lugesin ühest ajakirjast, et mehed ei olegi erinevalt naistest väga verbaalsed, vaid väljendavad end teistmoodi — et ta minuga ei rääkinud, hakkasin elus esimest korda naisteajakirju lugema, peamiselt vanu Cosmopolitane, et mingigi seletus leida. Olgu siis nii, aga põhjust ei saanud ma kunagi teada ja see tegi haiget. Jäingi haigeks — otseses mõttes. Tabletid on mul praegugi kotis, sest muidu hüppaksin jõkke. Üksinda.

Seotud lood:

Jõgi nagu kutsuks mind. Koolis kirjanduse tunnis õppisime, et sügavikku ei tohi vaadata. See on ohtlik. Sügavik hakkab meelitama, peibutab nagu jahimees oma ohvrit. Vesi on täna peegelsile, sirgete puude liikumatutest varjudest peaaegu süsimust. See mõjub nii veenvalt: tule minu juurde, laps, siin leiad rahu. Nägin kord Youtube`is dokfilmi enesetapjatest, kes hüppasid San Franciscos kuulsalt Kuldvärava sillalt alla — nad lihtsalt kõndisid rahulikult, nagu läheksid tööle või poodi, kuni äkki tegid põike ja sööstsid vette. Ei mingit hoiatust, ei mingit kõhklemist. Kui ise kõhklen, järelikult pole ma see tüüp? See enesetapja tüüp, kellest räägitakse — et osa inimesi nagu ei saakski sinna midagi parata. Minu vennast räägiti nii, sosistati tagaselja, kuigi ei olnud mingit kinnitust, et ta siia jõkke meelega hüppas. Seda lihtsalt oletati.

Tahaksin vahel, et oleksin see tüüp. Et suudaksin sellega lõpuni minna ja mitte enam kannatada, nagu ma praegu kannatan. Mulle lööb ette kiirabiarsti nägu: „Tead, ükski kutt ei ole seda väärt. Ausalt ka. Kuula, mida vanem inimene sulle ütleb ja võta aru pähe. Sest järgmine kord ma enam ei tule — mis siis, kulla laps, kui sind enam keegi päästma ei tule?“

Sild oli päikesest soe, murenenud kivid imesid endasse kevadet nagu käsn. Mulle näis, et sild on nagu vampiir, mis imebki meist parima osa välja ja salvestab endasse, et selles isekalt olla, sajandeid veel meie kaotatud hingede toel püsida. Siin sillal seisime temaga siis, kui ta mulle ütles, et me ei saa end avalikult paarina näidata. Keegi ei tohtivat meid enam koos näha. Inimesed hakkaksid rääkima. See jutt ajas mind vihale — ma ei tahtnud enam olla luuser, kes ei leia endale iial kedagi, tahtsingi ju, et räägitaks. Olin pettunud, sest sain aru, et mingil põhjusel on ta mind häbenema hakanud. Aga kui tema soovis nii, olgu peale, pidin sellega leppima. Ja siis kadus ta äkki hoopis.

Nüüd pole mul enam teda ka. Olengi vist see luuser, kellena nõmedad tibid mind oma klatšijuttudes kujutavad.

Sillal on lihtne mehele mõelda, ta tuleb mulle nii selgesti silme ette, nagu olekski ta juba siin. Vanad asjad, ajad ja kohad olid tema hobi. Ta rääkis mulle sellest kogu aeg — hüljatud paigad, kus keegi enam ei käinud, sest need olid liiga sünged; unustatud raamatud, mida ta oli kunagi lugenud. Mulle ei öelnud need asjad midagi, mind isegi ei huvitanud see nõnda süviti, aga ma ei saanud talle seda öelda ja teesklesin huvi. Olin vait, kui ta rääkis; noogutasin, kui ta nagu tunnustust otsides minu poole vaatas. Ta oleks mind ju kohe maha jätnud, kui oleksin suu lahti teinud ja lubanud tal avastada, et ma pole pooltki nii tark, kui mu mõistatuslik olek ja pidev vaikimine arvata lasid. See jutt oli tal kogu aeg — ja et ka tema on teistmoodi kui tüüpiline mees. Me olevat seega teineteisele õiged, üks neist õnnelikest paaridest, kes on elus õigel hetkel tabanud, et nüüd tuleks kinni hoida. Ma võivat teda uskuda. Teda ei huvitavat kassikuld, mida iganes ta selle all ka ei mõelnud. Talle meeldib rääkida ja kuulata. See olevatki kõige tähtsam, mitte välimus — et inimesed saaksid üksteisega rääkida ja tunnetada teise hinge sügavust. Tema jutt tabas mind õrna kohta. Välimus ei ole just mu tugevaim külg.

Loe veel

Mu tugevus on kuulamine — lasen meestel rääkida, ise mõtlen samal ajal midagi muud. Tema arvas, et olen nii tähelepanelik, nimetas mind vanaks hingeks. Vaatasin talle otse silma, noogutasin kaasa. Nii tegin alati. See mõjus talle. Ta kiitis, et mul on tegelikult ilusad silmad, kui ma neid vaid süsimusta laineriga nii hirmutavaks ei võõpaks.

„Oh issand, Lisann! Sa võiksid ju kellegi omavanuse leida — no proovi, vähemalt üritagi kellegagi juttu teha. Nad ei ole ju kõik nii hirmsad! Keegi ei söö sind ära, kui sa ise hakkad rohkem suhtlema — mine, astu mõnele ligi, vaata, mis juhtub. Sa pead end kokku võtma, kullakene! Inimesed vaatavad juba imelikult ja räägivad. Ma töötan poes. Sa tead ju, mis see tähendab,“ ütles ema, kui viimati meestest rääkisime. Muidugi ma teadsin, mida see tähendab, miks ma siis ei teadnud. Kes poes kassas töötab, on maakohas justkui mingi staar — kõigil silme all ja hindamiseks välja pandud. Kõike pannakse tähele: kuidas ta räägib, mis tooniga suhtleb, kellele unustab tere öelda ja kellele paar senti tagasi anda. Müüja ise istub kassas vangis, ta ei tohi kuhugi minna ega kellelegi miskit vastugi kobiseda. Eks keegi ema tuttav oli jälle vastiku vihje teinud, nagu oleksin prostituut ja käiksin vanemate meestega ainult raha ja seksi pärast. Jah, sellepärast tema mind kindlasti maha jättiski — meid nähti korraks käsikäes kõndimas, jutud läksid lahti ja need jõudsid tema kõrvu.

„Ema, sa ei pea neid ju kuulama! Kui mina kõiki kuulaksin, kes mulle midagi inisevad, mis mu elust siis üldse saaks? Ma ei saaks kodust väljagi minna.“ Ütlesin emale alati midagi niisugust vastu, nagu oleksin enesekindel ja mulle ei läheks teiste jutud üldse korda. Tegelikult muidugi läksid. Vihkan siinset rahvast kogu hingest. Kord, kui temaga ühel viimastest kordadest kokku saime, rääkisin oma suurest unistusest, mida olin viimasel ajal õhtuti uinudes oma kujutlustes maalima hakanud: kuidas me koos suurde linna kolime, algul kas või viletsasse korterisse kusagil Lasnamäel, kus keegi naabritest meie vastu mingit huvi ei tunneks. „Ah nii?“ muigas ta ainult. „Ja mida sa seal tegema hakkaksid, Lisann? Mida sa päevad läbi teeksid, kui sul ei ole haridust, tööd ega elukutset? Mina ei jõua meid mõlemaid ülal pidada. Sa tead ju, et mul on vähe raha.“

Mind ei huvitanud mingi raha ja ütlesin seda talle. Ta vastas, jälle üleolevalt muiates, et ma olevat nii laps, et ei saavat veel aru — raha on tegelikult tähtis. „Teeme hoopis sellise plaani. Mis sa arvad? Sa lähed Tartusse ülikooli — sind ju huvitab ajalugu, eks? Saad hariduse. Siis me võime mõelda, et kolime kusagil võõras linnas kokku. Aga mitte praegu. Mitte nii. Ma ei taha sind tavaliseks teha, saad aru? Selleks tavaliseks koduperenaiseks, kes istub nelja seina vahel vangis, ootab meest koju ja on pidevalt vihane. Enamik naisi on sellised. Miks sa tahad samasuguseks hakata?“

Mulle näis vahel, et ta vihkab naisi. Tal oli kombeks tõsta mind nende hulgast esile, aga kõiki ülejäänuid maha teha. Mulle jäi mõnest hooletult õhku rippuma unustatud lausejupist mulje, et ta on kunagi kibestunud, naistes suurelt pettunud. Oleksin tahtnud sellest rohkem teada, et ise teistsugune olla, aga ei tihanud kunagi küsida. Naistest niimoodi üldistavalt kõneldes tema silmad otsekui jäätusid. Need ei olnud enam silmad, millesse oleksin julgenud vaadata.

Kui täna siia tulema hakkasin, ütlesin emale, et lähen raamatukokku. Ema teadis, et meie klassil oli tutipidu, lollakas traditsioon, kus lõpuklasside omad panevad endale titeriided selga ja tassivad mängukarusid ja õhupalle näpus. „Sa ei lähegi sinna või? Kuidas sa aru ei saa, Lisann? Sa ei saa kapselduda. Kui võtad nii noorelt sellise hoiaku, siis see tuleb sinuga kaasa. Kas sa tead, kui palju on praegu üksildasi inimesi? Näen neid poes iga päev, tead, kui haledad nad on, ja kohe on aru saada — võtavad oma paar saiakest ja purgisupi, mõni võtab kassitoitu. See ei olegi mingi klišee, et üksikul inimesel on kass. Tead, päriselt on. Neil on kassid. Naised võtavad lõhnaküünlaid ja veini. Varem selliseid inimesi ei olnud nii palju. Nüüd on kõik liiga valivad. Elavad mingites kujutlustes.“ Läksin ema jutuvada eest oma tuppa. Ta oleks muidu oma heietusega jälle sotsiaalmeediani jõudnud: „Need feisspuugid ja juutuubid teevadki seda! Need tekitavad inimestele tunde, et elu on nagu mingi multifilm, kus ei ole päris inimestega enam vaja läbi käia.“

Oeh, ema! Nagu sa ei teaks, et kui armastuse endale ligi lased, läheb veel hullemini. Kui kõik on ära põlenud, võib üksindus palju hullem tunduda. Sa tead seda väga hästi, sa ise ei käitu ju enda nõuannete järgi.

Vaatan jälle jõkke. Jõgi on nii must, nii must.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare