Haruldased esemed: Isegi kõige õiglasema südametunnistusega inimesed meie hulgast suudavad unustada
Tagasivaatamine on ohtlik tegevus. Olen kulutanud suure hulga oma ajast, uurides teisi ajastuid ja otsides iidsete maailmade varandusi, kuid olen alati pidanud paremaks elus edasi liikuda, pilk ettepoole suunatud. Tagantjärele tarkus heidab jõhkrat, armutut valgust, ning tuhanded hämarad enesepettused, millest on vabad vaid üksikud meie seast, toovad päevavalgele liiga helli ja marraskil mälestusi.
Kuid isegi kõige õiglasema südametunnistusega inimesed meie hulgast suudavad unustada. Minevik ripneb meie ees, sama süütult nagu varruka küljest lahti rebenenud niidiots. Minul algas kõik paarist reast kohalikus ajalehes.
"Bostoni kaunite kunstide muuseumis algavad plaanilised renoveerimistööd."
Ma ei olnud seal aastaid käinud. Olin palju kordi kavatsenud minna ja jõudnud lausa nii kaugele, et seisin juba eestrepil, kuid alati peatas mind miski. Ilmselt kätkes see koht endas liiga palju mälestusi, vahest isegi paari viirastust. Kas saab olla midagi veel kummituslikumat noorpõlve ambitsioonidest?
Kuid üks vanusega kaasnevaid suuri müüte on see, et aeg annab elutarkust. Jõudsin otsusele, et olen liiga kaua pead liiva alla peitnud. Seekord teen sellele lõpu, seon kokku oma mineviku lahtised otsad, teen sõlme peale või lõikan end sellest vabaks.
Ja just nagu Orpheus allilmas, veensin minagi end tagasi pöörduma ja heitma veel viimast pilku sellele, mida ma ei oleks tohtinud näha.
Tegin vea, minnes sinna ühel märtsikuu vihmasel laupäeva pärastlõunal. Muuseum oli täis perekondi väikeste lastega, kes kalpsasid ühest saalist teise. Tänapäeval julgustatakse neid kõike puudutama — kõik klaaskapid on täis kleepuvaid käejälgi.
Mul õnnestus laste poolt jalust mahajooksmist vältida ja ma võtsin suuna antiikmaailma kunsti tiiba. Saal, mida otsisin, oli eraldatud punase sametnööriga ja sildiga „Külastajatele suletud”. Pugesin nööri vahelt läbi, sildi taha, otse tühjana seisvasse galeriisse.
Seal oli jahe ja imeliselt vaikne. Siin-seal vedeles avamata värvipurke ja kokkuvolditud tolmulappe ning tühjades kokakoola pudelites ujusid üksikud suitsukonid, ehkki tegelikult ei olnud tööd veel alanudki. Ühtki väljapanekut polnud veel nihutatud, ühtki väärteset hoiule viidud. Sissepääsu kohal kõrguval marmorkaarel seisis kuldsete tähtedega kiri „Kuldse ajastu aarded”. Tellingute asukoha järgi võis eeldada, et restaureerijatel on plaanis see maha nühkida.
Seinamaaling oli endiselt alles, ehkki nüüdseks tuhmunud ja pigem koomiksit meenutav — Kreeka templid, tantsivad nümfid ja flööti mängivad saatürid. Olin üllatunud, tundes sentimentaalse kiindumuse nostalgilist näpistust, ehkki omal ajal ei olnud see mulle meeldinud. Üks vananemise omadusi: me muutume altimaks ebamäärasematele tunnetele ja arvamustele kui nooruses, mil mõttemaailm on mustvalge ja paindumatu.
Möödusin müütiliste vendade Kleobise ja Bitoni skulptuuridest, tardunud jäigas täiuslikkuses, ja peatusin arhailise ornamentika kunstniku Harrow’ meistri valmistatud vaasi ja taldriku kõrval. Lugesin isegi nende esemete all olevat tahvlikest, ehkki teadsin niigi, mis seal seisab.
Mulle meenus esimene kord, kui olin neid näinud, ja erutav, kergelt hirmusegune ootusärevus tuli tulvana, just nagu déjà vu. Ühel kummalisel, õnnetul õhtul olid need oma ajastu kõige peenemad kunstisaavutused minu hoole alla usaldatud.
Kui noor olin ma siis olnud! Kui lootusetu ja hirmul ja ennast täis, kõike ühekorraga!
Ma jätkasin teed, liikudes ühe väljapaneku juurest teise juurde.
Ja seal see oli, ühes kaugema seina juures seisvatest kappidest — musta ahhaadiga sõrmus. Ma ei olnud kindlalt teadnud, kas see on seal, kuid mu tunne ei petnud mind.
Isegi pärast kõiki neid aastaid võttis mul seda sõrmust nähes südame alt õõnsaks.
„Vabandust, proua?”
Hääl ehmatas mind. Pöörasin ümber.
Üks noor valvur seisis kõhklevalt sissepääsu juures, nagu ei söandaks ta keelavast sildist edasi astuda.
„Jah?”
„Andke andeks, proua, aga see galerii on suletud.”
Ma teesklesin üllatust. „Tõesti?”
Ta noogutas. „Kas ma saan teid aidata? Olete eksinud?”
Ma ei vastanud talle kohe, vaatasin selle asemel veel korra selja taha. Mineviku niidikeere keris end otse mu silme ees poolilt maha — mälestused, unistused, kahetsused.
„On teil abi vaja?” küsis noormees, seekord valjemalt.
Ma raputasin pead. „Ei, tänan teid.” Ja lõuga õieli ajades ajasin end oma kogupikkuses sirgeks, torkasin käekoti kaenla alla ja marssisin temast mööda. Selle triki olin õppinud emalt: kui sind kahtlustatakse, siis käitu nii, nagu teaksid täpselt, mida teed. Ja sind koheldakse sellele vastavalt.
Ja kui sa suudad teisi selles veenda, on vägagi võimalik, et ühel heal päeval suudad sa veenda ka iseend.
