Ökoloogiline mõtteviis on just viimastel kümnenditel levima hakanud. On olemas suur arv ökoloogilisi fonde, uurimusi, ekspeditsioone, foorumeid ja konverentse, kus teadlased ja aktivistid hirmutavad inimkonda globaalse soojenemisega, loodusressursside ja haruldaste loomaliikide kadumisega. Reklaamides lisatakse sõnale toit eesliitena „öko“. Ehitajad tõotavad ehitada elumaju ökotehnoloogia abil, ökomaterjalidest ökoloogiliselt puhastes rajoonides. Lubatakse ka ökoloogilisi tehaseid prahi ümbertöötlemiseks.

Tehaseid ära ootamata sorteerime juba praegu oma olmeprügi erinevatesse konteineritesse. Oleme mures ja hoolitseme oma ümbruse eest, ent teisalt hävitame mõtlematult seda ise.

Prügi sees — prügi väljas

Inimene on ainus olend planeedil, kes kahjustades ümbritsevat keskkonda on võimeline teadlikult endale otseselt ja kaudselt kahju tekitama. Näiteks suitsetaja — ta kahjustab iseennast ning loobib konid maha. Ta ei taha võtta vastutust ei enda tervise, ei oma linna tervise ega planeedi tervise eest. Miks ta siis nii käitub? Põhjusi on mitmeid. On neid, kel lihtsalt pole jõudu korrastada ennast ja maailma enda ümber. Mõni on aga konfliktis enda ja maailmaga ning väljendab sel moel oma suhtumist. Inimese seesmine lahkheli jõuab väljapoole sõltuvusena: vale toitumine, suitsetamine, alkohol, narkootikumid, toksilised suhted. Sageli avaldub selline konflikt eluviisides. Näiteks ümbritseb keegi end üleliigsete asjadega, liigsete kontaktidega…

Õige sageli on kõige selle taga peidus ükskõikne suhtumine endasse ja oma kehasse või siis madal teadlikkus (paljud ei mõista, mis on nende organismile kasulik). Või on põhjuseks hoopiski lapsepõlves saadud sügav trauma. Nii võib meist mõnele olla liigne kehakaal ainus viis tunda end kaitstuna. Meisse on kasvatatud tunne, et alatasa on millestki puudus. Me tarbime mitte tegelikust vajadusest, vaid sellepärast, et nii rahuldame kaudselt oma emotsionaalseid vajadusi, milliseid ei ole võimalik otse saada. Me vahetame rõõmutunde sooviga midagi omada. Tahame lähedust — teeme kingitusi. Oleme kurvad — ostame šokolaadi. Ent šokolaad ladestub rasvana kehale, ümbrispaberist saab aga järjekordne prügi. Nii sisemist kui ka välist prügi saab rohkem, rõõmu aga paraku juurde ei tule. Suletud ring.

Prügimägede taga peitub võimatus jääkidest vabaneda. Inimkond on otsekui mõõdutunde kaotanud. Me neelame, sööme ning heidame minema selle, mida ei ole võimalik läbi enda lasta, ning tarbime ikka edasi.

Loom ei söö iialgi midagi üleliia, ta ei tapa parti tagavaraks. Looduses püüdleb kõik tasakaalu poole. Kui oled näljane, söö, kui kõht on täis — ära söö, tahad juua — joo.

Kui puu on maha raiutud, siis kusagil lähedal tärkab seeme. Loodus ei salli tühja kohta ning õpetab meilegi tasakaalu reegleid sellega, mis pole alati meie teadvusele aru saadavad.

Aegu tagasi paluti Ameerika indiaanlastel alla kirjutada paberile, et see maa kuulub nüüdsest nendele. Indiaanlased olid arusaamatuses. Neile ei mahtunud selline asi pähe. Nende maailmavaates kuulusid nemad maale, mitte vastupidi.

Tänapäeval on selline mõtteviis järsult muutunud. Inimene on arvamusel, et ta on looduse kuningas. Ent me oleme loodusega üks tervik ja just seda ei tohiks unustada.

Esiisade seaduste järgi

Vanades rahvakultuurides on inimene elanud alati unisoonis loodusega: ärkamine ja unne jäämine, vilja külvamine ja lõikamine — kõik allus looduse rütmidele. Nüüd on linnainimesel need rütmid paigast ära. Ent mida kaugemale suurlinnadest, seda enam on märgata inimese ja looduse sümbioosi. Ning seda enam mõistab inimene oma kohta selles liidus. Kui aga jälgida vanade rahvaste traditsioone, siis näeme, et looduse kaitsmine on neil veres. Nad ei võta iial looduselt rohkem kui vaja. Neis inimestes on säilinud sisemine piirang, mida tänapäeva tsiviliseeritud inimene peaks õppima.

Astu õigel ajal vankrilt

Üks looduse põhiseadustest on kogu elusa suremine. Sünnihetkest alates saadab meid kogu meie elu jooksul finaal, mille poole me vääramatult teel oleme. Keskeakriis on just see hetk, kui hakkame nägema lõpp-peatust. Tunnistame füüsilise närtsimise loomulikkust, ent üritame endas arendada teisi, „surematuid“ organeid — sisemisi silmi, kõrvu, tahame tunda sügavust endas ja maailmas ning anda oma teadmisi edasi. Kui aga surmahirm on meis liiga tugev, võib see panna meid tundma, et loodus on vaenulik jõud, mille seadustele tahame vastu seista.

Ja me püüame eitada oma sugulust loodusega ning selle tulemusel rikume isiklikku ökoloogiat. Närtsimise hirmu aga kasutavad edukalt ära erinevad tööstused, näiteks toiduainete, kosmeetika ja meditsiiniline. Nad venitavad esimest, „noort“ elu poolt pikemaks. Meile pakutakse noorendavaid ja puhastavaid programme, kosmeetikat, lõbustusi, et unustaksime olemise lõplikkuse.

Ent kui me ei taha näha oma olemise lõpp-punkti, siis jätame vahele olulise küpsuse faasi. Selle, kus me lõpetame egoistlikult tarbijaliku lähenemise, mis sageli on omane noorusele, ning saame võimaluse tunnetada seost kõige elusaga planeedil.

Taga ajades noorust ülehindame sageli oma võimalusi. Inimkond püüab kõigest väest kihutada Phaetoni kombel Heliose „päikesevankril“. Ent meiegi pole jumalad. Me ei suuda kuidagi peatuda, kuigi saame aru, et hukkumise risk on peaaegu et käegakatsutav. Me ei märka, et tormame iseendast eemale.

Oleks aga aeg õppida ökoloogilist mõtlemist! Alustada tuleb juba täna. Näiteks, enne järjekordset ostu võiks küsida endalt, mis ma sellega teen ning mida teen pakendiga? Kas ma vajan ikka seda mantlit, kaua ma seda kannan? Mida annab mulle nimelt see haridus? Milleks ma just seda tööd teen? Kas ma ikka kulutan oma energiat sellele, mis minu jaoks on tõepoolest ökoloogiline?

Allikas: Psychologies, mai, 2018