Kes kardab Aafrikat: mees ei hoolitse laste eest, ei maksa kooliraha, ei too süüa koju. Need pole tema ülesanded
„Ta jõi, tal oli teine naine ja me kaklesime algusest peale. Karjusime, solvasime, haavasime teineteist nii julmalt, kui vähegi oskasime, läksime kättpidi kokku,“ rääkis Joyce kätega õhku tagudes ja hakkas naerma. Õpetajanna hakkas ka naerma, ja Valge Pearätikuga Naine ja Naabrinaine, ja nad naersid koos, kuigi endiselt polnud selles loos piiskagi huumorit.
„Kui ma tütart oodates vajasin uut kleiti,“ jätkas seejärel Joyce, „lubas ta, et ma saan selle. Samamoodi, nagu pidin saama uue, ilusa kodu ja õdusa köögi ja õnneliku pere… Kõik, mis ma temalt sain, oli ta ema vana kleit ja kohver, millega ma tol hilisõhtul ta kahe lapse, sinise silma ja raske südamega maha jätsin. See võiks olla mu loo õnnelik lõpp, eks? Aga ei. Mis kõige hullem — suhtlen temaga siiani, sest armastan teda endiselt.“
Ja nad naersid jälle.
Ma ei saanud millestki aru, aga mida iganes. Sel polnudki tähtsust, sest Joyce’i avameelsus julgustas teisi oma mitme kambriga südameid avama. Õpetajanna tunnistas esimesena, et tal on kolm last kolme eri mehega, kuid mitte ükski neist ei tunne oma laste tervise, kooli ega käekäigu vastu huvi, ei toeta neid. See ei üllatanud kedagi. Tema kõige hullem mälestus kooseludest on aga see, kui ta oma kolmanda lapse isaga väga-väga vaeselt elas. Vähe raha, pidevalt tühi kõht ja muudkui töötad ja töötad ja muudkui kannatad ja kannatad, sest mõtled romantiliselt, kuidas rasked ajad liidavad, kuidas olete teineteisele toeks, kuidas lõpuks jumal kõik su vaeva tasub. Tee tööd, siis tuleb ka armastus. Ja siis ühel ilusal päeval avastad, et mehel on teine naine, juttude järgi kolmaski, ja osa sinu nähtud vaevast ja tehtud tööst, loobutud kõhutäitest oli kellegi kolmanda-neljanda jaoks. Reetmine ongi see kõige hullem, kinnitas ta käsi rinnal ristates, seda on võimatu andestada. Eriti sellepärast, et inimestega, kes reedavad, ei juhtu mitte midagi. Kuigi reetjad ei peaks saama, ei tohiks teiste seas edasi elada. Ja ometi nad teevad seda.
Nüüd ei naernud enam keegi. Naabrinaine kuulas Õpetajanna lugu, silmad pärani. See oli lausa haruldane kokkusattumus, sest tema jooksis kodust mehe juurest ära just teise naise olemasolu tõttu — selle päevani oli ta arvanud, et see kõik on üldse terves maailmas, kogu ajaloo jooksul juhtunud ainult temaga — ja noogutas nüüd hämmastunult. Alles see avastus pani teda seda tegema, mitte igapäevane peks, kuigi Joyce oli talle juba ammu öelnud, et tulgu ära, et „see loom tapab su!“. Tulgu oma lastega tema juurde, et nad elavad kõik koos, seal selles majas, ja Naabrinaine noogutas sõbrannat kuulates, ent ei teinud seda kunagi. Läks alati põrgusse tagasi. Tema kõige hullem mälestus on see, kui mees ta pärast päevatööd, hilisõhtul, kui oli juba kottpime, lastega lihtsalt ukse taha jättis, ukse lukku keeras ja nad pidid hakkama pilkases pimeduses küla pealt ulualust otsima. Nüüd näeb ta lapsi korra-kaks aastas. Mehel on uus naine, uus perekond, uus elu. Tema on aga üksainus lihas, mis valutab ja leinab pööraselt. Ja ta pole veel kakskümmend viiski.
Meid ümbritsenud kurbuse aste hakkas pärast Naabrinaise lugu kiiresti süvenema. Imelik polnud see, et nad esiti selle kõige üle naersid, vaid hoopis see, et neist keegi ei nutnud. Et mina ei nutnud. Valge Pearätikuga Naine, kelle silmade all ilutsesid mustad sõõrid ja kelle pilk vaatas ainiti maha, tsementpõranda pragudesse, nägi ometi selline välja, et ta muud ei tee, kui nutab. Tema alustaski oma lugu vaevukuuldava hääleniidiga, kuid lõpuks märkasin, et ta tumedatel pragunenud huultel mängles ikkagi just muie ja mitte nutuvõru.
„Ma tutvusin maailma kõige ilusama mehega, kellega sain maailma kõige ilusama tütre. Kui ta meie linnakesse ilmus, siis ega keegi teadnud tegelikult, mida ta teeb või kas üldse teeb. Jutt tal muudkui jooksis, plaanid olid suured, lubadused uhked, ent näha polnud kunagi midagi. Ta oli sama tühi kui ta taskud ja jutt. Ja ma muidugi armusin ülepeakaela ja abiellusin temaga…“ Joyce naeris tekkinud hingesideme peegeldamiseks ja Valge Pearätikuga Naine ühines temaga ujeda naeratuse saatel. Nad olid armastanud kedagi, keda ei oleks pidanud armastama, ja abiellunud temaga, selle asemel et tiivad avada ja ära lennata. Tuli välja, et nii eksistentsiaalsed asjad ei ajagi nutma. Nutma ajab hoopis see, kui supi sisse saab soola liiga palju või kui keegi, keda sa ihaldad, ei pea sind piisavalt ilusaks.
„Minu mälestuse sellest aastatepikkusest suhtest võtab kokku üks korduv stseen. Igal jumala ööl vastu hommikut pead sa ukse avama oma purupurjus mehele, et ta sisse lasta. Siis asetad ta ette söögitaldriku ja istud tema kõrvale, et vaadata, kuidas ta suurte raskustega sööb. Sa ei ütle mitte midagi, sa lihtsalt istud seal, vaikselt, tasakesti. Ja siis järsku mees pahvatab: „Miks sa nii vait oled? Arvad, et olin teiste naistega, jah?“ ning virutab sulle vastu nägu…“
Õpetajanna raputas pead. Vanasti oli raske, nõus, ent tänapäeval on asi veelgi keerulisem. Lisaks laste ja kodu eest hoolitsemisele peab naine nüüd veel ka väljaspool kodu töötades nii palju raha teenima, et saaks lauale põhitoidu ja makstud laste kooliraha. Mees ei hoolitse laste eest, ei maksa kooliraha, ei too süüa koju. Need pole tema ülesanded. Aga ega keegi tea ka, mis ülesanded tänapäeva mehel siis on. „Või teie teate?“ küsis ta ja nad kõik raputasid muiates pead. Kui mees aga lõpuks koju laekub — teab, millal, teab, kust, joogine ja rusikas verel –, siis ta ootab, et sa talle ukse avaksid, söögi lauale tooksid, riided puhtaks peseksid ning puhtad, triigitud rõivad selga annaksid ja õhtul temaga ka magada tahaksid.
Info raamatu kohta leiad SIIT!
