Kõik head, toriseja!: Sadagu või sisalikke ehk võitku Soome pikamaajooksus jälle kulla, näoilme peab tõsiseks jääma



Kõik head, toriseja!: Sadagu või sisalikke ehk võitku Soome pikamaajooksus jälle kulla, näoilme peab tõsiseks jääma
Foto on illustreerivUnsplash.com

Tuomas Kyrö romaan „Kõike head, Toriseja!“ räägib padusoomlaslikest põhiväärtustest, elust, surmast ja paneelmajade ehitamisest. Toriseja on otsustanud kirjutada endale ise järelehüüde, sest kes teine tunneks paremini tema elu ja tegemisi. Elule tagasi vaadates tuleb torisejal tunnistada, et temagi on teinud elus mõne vea. Ühe või kaks, oleneb, kuidas lugeda.

Avaldame teosest katkendi:

MAKSA JA MAKSA

Sadagu või sisalikke ehk võitku Soome pikamaajooksus jälle kulla, näoilme peab tõsiseks jääma. Ega sellest midagi kasu ei ole, kui inimene oma üllatust ilmarahva ees välja näitab. Näoilmed on nagu suured sõnad, neid tohib appi võtta ainult äärmises hädas. Kui hakata ühtäkki hõiskama, kui ilusad ehk armsad on kõik asjad ja inimesed, siis mida teha, kui midagi tõepoolest imestamisväärset ette juhtub? Sügisel kuuskümmend ja üheksa võttis perenaise ja minu vahel maad ebameeldiv vaikus, kui tema küsis ühe riidehilbu kohta, et kas pole mitte ilus. Ma ei osanud sellele vastata nii, nagu tema tahtis. Olin aus, ütlesin, et pigem paistab olevat sihuke natuke ebamugav riidetükk, mis pesus kokku läheb. Sai pahaseks, õhtul pesi nõusid, nii et taldrikud kolisesid.

Seotud lood:

Eks ma ikka imestasin kangesti, kuidas minia oli osanud mind saunast otsida, aga et ta ise ei öelnud, ei hakanud ma kah küsima. Selle asemel küsisin, kuidas tee oli ja kas ta sõidab endiselt selle Prantsuse loksuga, kuigi see on rikete satistika eesotsas. Kas talvekummid on all? Kas ta ostis ikka naelkummid, mitte need lamellid, millest ei ole tee peal kuuldagi, kas on jõulud või jaanipäev.

Loe veel

Minia ei öelnud midagi.

Tema suu liikus küll, aga mina ei kuulnud midagi.

Ujudes oli vist vett kõrva läinud ja selle kehvema kõrvaga ei ole ma mitu aastat nagunii midagi kuulnud. Proovisin ühe jala peal hüpata, et vesi kõrvast välja tuleks. Jätsin järele, sest säärane hüplemine ei ole sobilik ühes lihvtis koos miniaga. Mis siis, kui lihvt seisma jääb ja uks lahti läheb? Hotellikülalised arvavad, et vanamees on palgatud sirkust tegema ja et kohe tikub veel silma vahtima ja juttu ajama.

Otsustasin vee kõrva jätta ja muudkui noogutasin miniale, nagu kuuleksin kõike. Lihvt peatus alumisel korrusel, kus minia vedas mind enda kannul hotelli restorani.

Poeg istus lauas ja uuris klaasi enda ees. Keerutas ja tõstis õhku ja vaatas vastu valgust. Selline on ta alati olnud, pöörab tähelepanu imelikele asjadele. Kui mina püüdsin pojale lapsepõlves traktoriasjandust õpetada, jäi tema põlluveerde seisma ja arutas, et kas rändlinde nimetatakse Aafrikas ka rändlindudeks. Kas nad peavad kogu aeg rändama ja kus on nende päris kodu. Kamandasin ta uuesti rooli, aga ise mõtlesin veel õhtulgi, kas lapi tsiitsitaja kannab sama nime ka teisel pool maakera. Kuidas nad oskavad alati tagasi tulla? Inimesel kulus kümneid tuhandeid aastaid enne, kui kõik mandrid üles leiti ja siis peeti ka ühte maad teiseks. Eks rändlinnud vaatasid Kolumbuse ekslemist, muie nokanurgas ja arutasid, et kas lendame õige esimesse kohta, mis meie väikese ajuga peakestesse torkab.

Hommikust olin söönud, aga vaagnatäis kana või vorsti oleks juba maitsenud küll. Uurisin menüüd, kus kõik oli kallis. Valisin sama, mis alati kõigil seitsmel korral, mil ma olen restoranis käinud.

Jätsin menüü veel enda ette, et saaksin rahus poega ja miniat uurida.

Laual olid pooleldi täis veiniklaasid. Minia lonksas enda oma tühjaks juba enne, kui jõudis mahagi istuda. Poeg kiskus minial klaasi käest. Midagi nad teineteisele ütlesid, ma ei kuulnud, mida. Võtsin salvrätiku ja püüdsin selle nurgaga kõrva lukust lahti saada. Poeg ütles midagi otse minule ja mina vastasin, et kõrvad on lukus. Poeg vangutas pead ja ilmselt puhises minu või siis maailma peale.

Nad ei vaadanud teineteisele otsa, vaid piidlesid silmanurgast ja vältisid pilku. Poeg oli kange ja kohmakas, minia oleks nagu rünnakuks valmistunud. Aeg-ajalt proovis üks silmsidet luua, aga siis vaatas teine veel kaugemale. Küll ma mäletan, kuidas meil perenaisega oli samamoodi. Oli vahepeal hetki ja aastaid, mil too teine tundus ühtäkki palju võõram kui ennemalt. Et seesama asi, mis varem oli südame toredasti põksuma pannud, oli nüüd lihtsalt igav ja endise kordamine.

Minia suu liikus ja mina püüdsin kuulata. Sutsukese pidi see veemull väiksemaks jääma, sest mõni sõna jäi kõrvu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare